Hematoloogiliste haiguste põhjused on väga erinevad ja mõnikord väga keerulised. Paljud hematoloogilise vormi haigused võivad paljuski piirduda geneetilise materjali muutustega mutatsioonide ja muude kromosoomianomaaliate kujul. Need muutused geneetilises materjalis näiteks mutatsioonidena toovad kaasa asjaolu, et olulised rakuprotsessid, mille eest geneetiline materjal (genoom) vastutab, toimuvad kas valesti või ei toimu üldse.
Need protsessid on sageli seotud nn rakutsükli reguleerimisega. Rakutsükkel reguleerib raku kasvu ja programmeeritud surma ning aitab seeläbi kaasa raku säilimisele tasakaal. Nende regulatiivsete protsesside muutused võivad põhjustada rakkude kontrollimatut kasvu, mis võib lõppkokkuvõttes kaasa aidata rakkude arengule vähk/ kasvaja.
Hematoloogiliste kasvajate erivormi nimetatakse leukeemia. Sõna leukeemia pärineb kreeka keelest ja tähendab „valge veri“. Siin kontrollimatu valge kasvu veri rakud toimuvad geneetiliste muutuste käigus.
Leukeemiaid saab klassifitseerida nende arengu kestuse, st ägeda või kroonilise, ja rakuperekonna järgi, kust need pärinevad, st lümfisõlmed (lümfotsüütide eelkäijatest) või müeloidid (granulotsüütide eelkäijatest). Vastavalt sellele on 4 vormi leukeemia saab üksteisest eristada: Kõigil leukeemiatel on ühine see, et nad viivad eelkäijate rakkude liigsesse hulka luuüdi ja veri.
See eellasrakkude liig tõrjub vereloome tervislikus vormis luuüdi ja seega ka teisi olulisi vererakke, mis on seotud näiteks hapniku transpordiga ja vere hüübimisega. Leukeemia avaldub seega näiteks nagu aneemia, kuna leukeemia tõrjub terved punased verelibled. KÕIK on kõige tavalisem leukeemia lastel ja on üldiselt üks levinumaid vähk lastel.
- Äge müeloidleukeemia (nn AML),
- Krooniline müeloidleukeemia (nn KML),
- Äge lümfileukeemia (nn ALL) ja lõpuks
- Krooniline lümfileukeemia (nn CLL).
Järgmine hematoloogilise vormi haigus hõlmab nn lümfoome (lümf nääre vähk). Need on jagatud arvukatesse kategooriatesse ja on erinevalt leukeemiast soliidsed kasvajad lümfisüsteem. Siin eristatakse Hodgkini lümfoomi nn mitte-Hodgkini lümfoomidest.
Neid saab sageli eristada ainult mikroskoobi all või spetsiaalsete tuvastamismeetodite abil. Lümfoomid võivad esineda kõikjal kehas ja arenevad peamiselt nn B-rakkudest, mis on lümfotsüütide alamtüüp. Lümfoomid võib jagada ka madalaks pahaloomuliseks ja kõrge pahaloomuliseks (aeglaselt ja kiiresti kasvavaks) lümfoomiks.
Paradoksaalsel kombel on kõrge pahaloomulise lümfoomi ravimine lihtsam kui madala pahaloomulise lümfoomi korral, sest need kasvavad kiiremini ja reageerivad seetõttu tundlikumalt keemiaravi. Milline diagnoos lümfoom vorm esineb peamiselt histoloogiliselt (mikroskoopiliselt), tsütokeemiliselt (rakukeemilised protsessid) ja geneetiliselt. Niinimetatud ladustamishaiguste hulgas, mis põhjustavad veres esinevaid haigusi, on raua säilitamise haigus ja vase säilitamise haigus.
Organismil ei õnnestu eraldada piisavas koguses rauda ega vaske ning see ladustatakse erinevates organites ja kudedes. Ladustatud metall põhjustab ka funktsionaalseid häireid, kuna liiga suurel hulgal metalli on toksiline toime. Need mõjutavad peamiselt süda, verd moodustavad elundid ja lümfisüsteem.
Hemoglobiin moodustumishäirete hulka kuuluvad sellised haigused nagu sirprakk aneemia ja talasseemia. Nende haiguste korral on punase vere pigmendi hemoglobiini moodustumise häire. Hemoglobiin on seotud peamiselt hapniku transpordiga ja seda ei toodeta ülalnimetatud haiguste korral piisavalt või ainult valesti. See on defektne hemoglobiin eemaldatakse kehast peamiselt põrn ja maksja patsientidel on hemoglobiinitase sageli liiga madal, mis kajastub pildil aneemia.
