Mis on C-hepatiit?
C-hepatiit on C-hepatiidi viiruse (HCV) põhjustatud maksapõletiku vorm. C-hepatiidi viirus levib kogu maailmas ja levib peamiselt vere kaudu. Äge haigus kulgeb sageli ilma väljendunud sümptomiteta. Kuid äge C-hepatiit läheb sageli krooniliseks vormiks. C-hepatiidi infektsioon loetakse krooniliseks, kui haigusetekitaja geneetiline materjal HCV RNA on haige inimese veres tuvastatav kauem kui kuus kuud.
Krooniline C-hepatiit on üks levinumaid maksa kahanemise (tsirroos) ja maksavähi (hepatotsellulaarne kartsinoom) põhjuseid. Kogu maailmas põhjustab see umbes 30 protsenti kõigist maksatsirroosidest ja umbes veerandi hepatotsellulaarsetest kartsinoomidest.
Kohustus teatada
C-hepatiit tuleb teavitada. See tähendab, et raviarst peab vastutavale rahvatervise osakonnale teatama kõigist haiguskahtlustest ja tõestatud haigustest nimeliselt. Sama kehtib ka C-hepatiidi surmajuhtumite kohta. Terviseamet edastab andmed Robert Kochi Instituudile, kus need statistiliselt fikseeritakse.
Millised on C-hepatiidi sümptomid?
C-hepatiidi infektsioonid ei põhjusta sümptomeid või ainult mittespetsiifilisi, enamasti gripilaadseid sümptomeid umbes 75 protsendil juhtudest. Nende hulka kuuluvad näiteks:
- Väsimus ja väsimus
- @ Söögiisu kaotus
- Iiveldus
- Lihased ja liigesevalu
- Kerge palavik
Ainult umbes 25 protsendil nakatunutest tekib äge maksapõletik, mis on tavaliselt kerge. Peamiselt on see märgatav kollatõve ehk naha, limaskestade ja silma valge kõvakesta kollaseks muutumise korral. Võimalikud on ka parempoolsed ülakõhu kaebused.
Mõnikord tekivad kroonilise C-hepatiidi käigus sümptomid ja haigused täiesti erinevates kehapiirkondades. Nende hulka kuuluvad sügelus, liigesevaevused, lümfisõlmede suurenemine (lümfoom) ja neerude nõrkus (neerupuudulikkus). Nende hulka kuuluvad sügelus, liigesekaebused, lümfisõlmede suurenemine (lümfoom), veresoonte- ja neerupõletike erivormid ning neerude nõrkus (neerupuudulikkus).
Kroonilise C-hepatiidiga seoses täheldatakse sageli ka muid haigusi, näiteks depressioon, suhkurtõbi, autoimmuunne kilpnäärmepõletik (nt Hashimoto türeoidiit) ja nn Sjögreni sündroom.
Kuidas C-hepatiit edasi kandub?
C-hepatiit levib peamiselt saastunud vere kaudu.
Nakatumise oht on ka meditsiinitöötajatel (nt arstidel või õdedel), kes puutuvad kokku C-hepatiidi patsientide või nende proovimaterjaliga. Näiteks kui keegi vigastab end haige inimese nakatunud verega saastunud nõelaga, on viiruse edasikandumine võimalik. Sellised kutseinfektsioonid on aga haruldased, eriti kuna torkevigastuse järgselt on nakkusoht keskmiselt alla ühe protsendi.
Vere ja plasma annetamine seevastu enam asjakohast nakatumisohtu ei kujuta, kuna kõiki veretooteid tuleb selles riigis C-hepatiidi suhtes testida. Väga ebatõenäoline on ka ülekandumine teiste kehavedelike, näiteks sülje, higi, pisarate või sperma kaudu. Põhimõtteliselt on nakatumine siiski võimalik teatud seksuaalpraktikate ajal, kui sellega kaasneb suurenenud vigastuste oht, näiteks limaskestadele.
Imetavatel naistel, kellel on suur viiruskoormus ja veritsusvigastus nibu piirkonnas (nt väikesed praod, mida nimetatakse rhagadeks), võib olla soovitatav kasutada imetamiskorki. Teisest küljest ei mängi rinnapiim ise viiruse edasikandumises mingit rolli.
Kas tätoveeringute, augustuste või kõrvaaukude torkimisega kaasneb C-hepatiidi nakatumise oht, pole lõplikult välja selgitatud. Kui aga kasutatakse saastunud söögiriistu (kuna neid ei desinfitseeritud korralikult kliendi vastuvõttude vahel), ei saa viiruse levikut kindlalt välistada.
C-hepatiit: inkubatsiooniperiood
Nakatumise ja C-hepatiidi esimeste sümptomite ilmnemise vaheline aeg (inkubatsiooniperiood) on kaks kuni 24 nädalat. Keskmiselt möödub aga kuus kuni üheksa nädalat. Teistel on oht nakatuda seni, kuni viiruse geneetiline materjal (HCV-RNA) on veres tuvastatav.
Uuringud ja diagnoosimine
Sellele järgneb füüsiline läbivaatus: muuhulgas uurib arst naha, limaskestade ja silma valge sklera värvust (kollastumine kollatõve korral). Samuti palpeerib ta kõhtu, et teha kindlaks, kas paremas ülakõhus on survevalu – see võib viidata maksahaigusele. Kõhu palpeerimisega hindab ta ka seda, kas maks on ebanormaalne. Näiteks kõvastunud elund viitab maksatsirroosile.
Laboratoorsed testid
Vereanalüüsid on C-hepatiidi diagnoosimise oluline osa. Esiteks määrab arst maksa väärtused (nt GOT, GPT), kuna kõrgenenud väärtused võivad viidata maksahaigusele. Teiseks otsitakse verest C-hepatiidi viiruste (anti-HCV) vastaseid antikehi. Sellised antikehad on tavaliselt tuvastatavad seitse kuni kaheksa nädalat pärast nakatumist. Ainult selline C-hepatiidi test võimaldab usaldusväärselt diagnoosida.
Kui (kahtlustatav) infektsioon tekkis alles hiljuti, ei pruugi kehal olla veel olnud piisavalt aega spetsiifiliste antikehade moodustamiseks. Ka sel juhul saab kindlust anda vaid patogeeni otsene tuvastamine.
C-hepatiidi viirusel on erinevaid alatüüpe, nn genotüüpe, mis erinevad üksteisest oma omaduste poolest. Kui C-hepatiidi diagnoos on kindlaks tehtud, on oluline määrata patogeeni täpne genotüüp. Lisaks määrab arst nn viiruskoormuse ehk viiruse geneetilise materjali (HCV RNA) kontsentratsiooni veres. Mõlemad on olulised teraapia planeerimisel.
Kõhuõõne ultraheliuuring
Biopsia ja elastograafia
Et täpsemalt kindlaks teha, kui kaugele armistumine (fibroos) on juba arenenud, võib arst võtta maksast koeproovi ja lasta seda laboris uurida (maksa biopsia). Alternatiiviks on spetsiaalne ultrahelitehnika, mida nimetatakse elastograafiaks. Seda saab kasutada maksafibroosi astme määramiseks ilma kehasse sekkumata.
Ravi
Äge C-hepatiit paraneb ilma ravita mitme nädala jooksul kuni 50 protsendil haigestunutest. Sel põhjusel ei kirjuta arstid üldjuhul viirusevastaseid ravimeid kohe välja, vaid ootavad ja vaatavad.
Isegi ägeda C-hepatiidi raskete sümptomitega või raskete kaasuvate haiguste korral on sageli kasulik infektsiooni ravida viirusevastaste ravimitega.
Selliseid ravimeid kasutatakse aga peamiselt kroonilise C-hepatiidi korral. Nende eesmärk on vältida maksahaiguse edasist progresseerumist. Nende eesmärk on vältida maksahaiguse edasist progresseerumist. Sel viisil vähendavad nad ka maksatsirroosi ja maksavähi riski kroonilise C-hepatiidi hiliste tagajärgedena.
C-hepatiidi vastased ravimid
Tänapäeval ravitakse C-hepatiiti enamasti ravimitega, mis takistavad haigustekitajate mitmel viisil paljunemist. Arstid nimetavad selliseid aineid otsesteks viirusevastasteks aineteks (DAA). Need on saadaval tableti kujul. Kõrvaltoimed on praktiliselt olematud. Kasutatavad DAA-d hõlmavad järgmist:
- proteaasi inhibiitorid nagu grazopreviir, glekapreviir või simepreviir
- Polümeraasi inhibiitorid nagu sofosbuviir
- NS5A inhibiitorid nagu velpatasviir, ledipasviir või elbasviir
Paljud neist ainetest ei ole saadaval eraldi, vaid ainult fikseeritud tablettide kombinatsioonina.
Interferoonivaba C-hepatiidi ravi ei ole soovitatav raseduse ja imetamise ajal.
C-hepatiidi ravimiravi kestab tavaliselt kaksteist nädalat. Mõnel juhul määrab arst ravimeid ainult kaheksaks nädalaks. Kuid mõned haiged peavad neid võtma kauem kui kaksteist nädalat, näiteks 24 nädalat.
Vähemalt kaksteist nädalat pärast ravikuuri lõppu uurib arst uuesti verd, et kontrollida ravi edukust. Kui proovis on siiski võimalik tuvastada C-hepatiidi viiruste geneetilist materjali, ei ole ravi piisavalt mõjunud või on haigestunud inimene uuesti nakatunud. Sel juhul on tavaliselt soovitatav uuendada ravi (tavaliselt teistsuguste ainetega kui esimesel korral).
Maksa siirdamine
Kursus ja prognoos
Paljud haiged tahavad ennekõike teada üht asja: kas hepatiit C on ravitav? Vastus on: paljudel juhtudel jah.
Äge C-hepatiit paraneb spontaanselt umbes 15–45 protsendil haigestunutest. Vastupidiselt tähendab see järgmist: krooniline C-hepatiit areneb 55–85 protsendil kõigist nakatunud inimestest. Ka see on tavaliselt kerge ja ilma spetsiifiliste sümptomiteta. Kuid spontaanset taastumist täheldatakse harva.
Kroonilise C-hepatiidi õige ravi viib aga sageli eduni. Sel juhul tähendab edu seda, et veres pole enam viiruseid tuvastatav. Seda kontrollitakse kontrolluuringutega pärast ravi lõppu. Hilisemad retsidiivid on haruldased. Pärast paranenud infektsiooni on aga võimalik uuesti C-hepatiiti nakatuda. Seega erinevalt mõnest teisest hepatiidi vormist ei jäta haigus eluaegset immuunsust.
Krooniline C-hepatiit: hilised tagajärjed
Umbes 20 protsendil kroonilise C-hepatiidiga patsientidest tekib maksatsirroos 20 aasta jooksul hilise tagajärjena. Selle protsessi käigus muutub üha rohkem kudesid mittefunktsionaalseks sidekoeks, mistõttu maks kaotab üha enam oma funktsiooni. Maksatsirroosi progresseerumise kiirus on aga inimestel väga erinev, kuna haiguse kulgu mõjutavad erinevad tegurid. Maksatsirroosi kiiret arengut soodustavad tegurid on järgmised:
- Vanemad vanused
- Meessugu
- Krooniline alkoholitarbimine
- Täiendav infektsioon B-hepatiidiga
- Täiendav HIV-nakkus
- HCV genotüüp 3
- Maksaensüümide (transaminaaside) aktiivsuse tõus
- Krooniline hemodialüüs
- Teatud rasvmaksahaiguse vorm (steatoos)
- Geneetilised tegurid
