Lühikirjeldus
- Mis on agnosia? Agnosia korral ei suuda haigestunud isik sensoorseid stiimuleid enam ära tunda, kuigi taju on säilinud, sensoorne organ on terve ning tähelepanu ja intellektuaalsed võimed ei ole kahjustatud.
- Põhjused: teatud ajusagarate kahjustus, nt insuldi, ajukasvaja, aju abstsessi või haiguste tõttu, mille korral järjestikused ajukudeed surevad (nagu Alzheimeri tõve korral).
- Sümptomid: olenevalt agnoosia tüübist, nt võimetus tuvastada nähtut (visuaalne agnoosia) või helisid ära tunda (kuulmisagnosia).
Agnosia: määratlus
Agnosia korral ei suuda mõjutatud isik sensoorseid stiimuleid enam ära tunda, kuigi taju ise säilib. Seega toimivad meeleelundid korrektselt, samuti ei esine vaimseid häireid (näiteks dementsus). Agnosia aluseks on hoopis infotöötluse häire, näiteks insuldi tagajärjel. See on suhteliselt haruldane.
Agnosia vormid
- visuaalne agnosia erivormidega nagu prosopagnosia, värviagnosia
- taktiilne agnosia
- ruumiline agnosia
- haistmisagnoosia
- kuulmisagnoosia
- autotopagnoosia
- Anosognoosia
Agnosia: põhjused ja võimalikud haigused
Agnoosia tuleneb teatud ajusagarate kahjustusest: kuklaluu, parietaal- või oimusagara – kõik osa ajus. Näiteks visuaalse agnoosia põhjuseks on kuklasagara kahjustus – aju kõige tagumine osa, mille ülesannete hulka kuulub visuaalne infotöötlus. Seevastu akustiline agnoosia on tingitud kahjustusest tagumise oimusagara (oimusagara) piirkonnas, mis on kuulmiseks hädavajalik. Autotopagnosia tuleneb parietaalsagara vigastusest.
Ajukahjustuse võimalikud põhjused on järgmised:
- Peavigastus
- Insult
- Aju kasvaja
- Aju mädanik
- Haigused, millega kaasneb ajukoe progresseeruv lagunemine (nt Alzheimeri tõbi)
Agnosia: sümptomid
Visuaalne agnosia
Visuaalse või optilise agnosia (mida nimetatakse ka hingepimeduseks) korral ei suuda mõjutatud isik optilisi tajusid optiliste mälestustega siduda. See tähendab, et patsient näeb objekti (objekti, nägu jne), kuid ei tunne seda ära. Kui ta aga näiteks kuuleb objekti või ründab seda, on võimalik, et ta tunneb selle ära.
Visuaalne agnoosia jaguneb erinevateks alatüüpideks, näiteks:
- Prosopagnosia (näopimedus): mõjutatud isikud ei tunne ära ega erista tuttavaid nägusid (pereliikmete, sõprade jne). Selle asemel peavad nad isikute tuvastamiseks toetuma muudele tunnustele (hääl, riietus, žestid jne).
- assotsiatiivne agnosia: siin tunneb mõjutatud isik ära objekti (nt haamri) kuju ja vormi, kuid ei tea selle tähendust. See tähendab, et ta ei tea, milleks haamer on.
- Värvi agnosia: mõjutatud inimesed tajuvad värve, kuid ei suuda neid ära tunda ega nimetada. Seda agnosia vormi ei tohi segi ajada värvipimedusega – seisundiga, mille puhul mõjutatud isikud ei taju üksikuid või kõiki värve.
Taktiilne agnosia
Taktiilset agnoosiat nimetatakse ka stereoagnoosiaks, astereognoosiaks või taktiilseks pimeduseks. Seda mõistetakse kui võimetust tuvastada midagi ainult palpatsiooni või puudutuse abil (ilma visuaalse kontrollita), kuigi kompimismeel toimib normaalselt. Seega ei saa mõjutatud isik objekte ja materjale ära tunda ega nimetada ainult puudutades ja kompides.
Ruumiline agnosia
Sellise äratundmishäire vormi korral ei saa kahjustatud isik ruumis ega oma kehal orienteeruda.
Haistmisagnosia
Kuulmisagnoosia
Kuulmisagnoosiat nimetatakse ka hingekurtuseks. Seda iseloomustab asjaolu, et mõjutatud isik ei suuda vaatamata tervele kuulmisele helisid või toone tuvastada ega oma kontekstis ära tunda. Näiteks kui kõrvaltoas heliseb telefon, kuuleb ta seda, kuid ei tunne ära telefonihelinana. Või kuuleb ta üksikuid toone, kuid ei tunne neid nende kontekstis meloodiatena.
autotopagnoosia
Autotopagnosia korral ei suuda haigestunud isik oma kehaosi määrata ega nimetada ning nahaärritusi oma kehal õigesti lokaliseerida, kuigi pinnatundlikkus on puutumatu.
Anosognoosia
Agnosia: Millal peaksite arsti poole pöörduma?
Kui agnoosia tekib uuesti, on see hoiatussignaal häiritud ajufunktsiooni kohta. Kui põhjuseks on insult, on tegemist hädaolukorraga, millele peab viivitamatult pöörduma arsti poole!
Agnosia: Mida arst teeb?
Agnosia diagnoosimiseks teeb arst sõltuvalt mõjutatud sensoorsest piirkonnast erinevaid teste ja uuringuid. Näiteks visuaalse agnoosia kahtluse korral palub ta patsiendil nimetada erinevaid objekte (nt pliiats, raamat jne) või demonstreerida nende kasutamist. Prosopagnoosia tuvastamiseks esitatakse patsiendile nime panemiseks fotod sugulastest või tuntud isiksustest.
Selliste uuringute eel peab arst veenduma, et patsient on tema juhistest aru saanud ja et ei esineks täiendavat afaasiat (kõnehäiret) – nagu sageli juhtub näiteks autotopagnoosia puhul. Kui patsiendil on raskusi eneseväljenduse ja kellegi jutu mõistmisega, võib see testi tulemust võltsida.
Kui agnoosia on tegelikult olemas, tuleb selle põhjus selgitada. Abiks võib olla aju pildistamine, näiteks kompuutertomograafia (CT) või magnetresonantstomograafia (MRI) abil. Nii saab ajukahjustuse ja seega agnoosia põhjusena tuvastada näiteks ruumi hõivavad protsessid, nagu kasvaja või ajuverejooks.
Agnosia ravi
Teisest küljest on agnoosia ravi eesmärk muuta patsientidele oma puudega igapäevaelu võimalikult lihtsaks. Näiteks tegevusterapeudid ja logopeedid võivad näidata mõjutatud inimestele viise, kuidas oma puudujääke kompenseerida. Näiteks prosopagnosiaga (näopimedus) patsient treenib inimesi ära tundma muude tunnuste järgi peale näo, nagu juuksevärv ja soeng, hääl või kõnnak.
Agnosia: Mida saate ise teha
Igal juhul võivad lähedased olla suureks toeks. Parim on arutada raviarsti või terapeudiga, kuidas nad saavad agnoosiga patsienti tõhusalt toetada.
