Tänapäeval ei toodeta ravimeid ainult keemialaborites, vaid ka elusrakkude ehk biotehnoloogiliselt – nn biofarmatseutikumide abil. Kasutatakse loomarakke, pärmi- või bakterikultuure ning väga harva ka taimerakke.
Erinevalt keemilisest sünteesist saab biotehnoloogia abil toota ka väga keerulisi toimeaineid (nagu insuliin, beeta-interferoon) ja ravida haigusi, mida varem oli võimatu või raskesti ravitav. Bioravimite tootmisprotsess pole aga mitte ainult kallim, vaid ka palju keerulisem ja aeganõudvam kui keemialaborist pärinevate toimeainete puhul – keemiline süntees sobib vaid lihtsama keemilise struktuuriga toimeainete puhul.
Biofarmatseutilised tooted on üks kiiremini kasvavaid ravimituru allsektoreid. Saksamaal on praegu heaks kiidetud üle 140 biofarmatseuti. Need põhinevad 108 geneetiliselt muundatud toimeainel. Töö on käimas paljude teiste biofarmatseutiliste ravimitega.
Bioloogiliselt sarnased ained: biofarmatseutiliste ravimite imitatsioonid
Algne rakuliin on saadaval ainult algsele tootjale. Teised farmaatsiaettevõtted võivad kasutada seotud rakuliini, kuid see ei ole kunagi identne algse tootja rakuliiniga. Isegi väikseimad kõrvalekalded tootmisprotsessis võivad oluliselt mõjutada ravimi efektiivsust ja ohutust. Erinevalt geneerilistest ravimitest peavad bioloogiliselt sarnased ravimid seetõttu tõestama mõlemat omadust rakukultuuride, loomade ja inimestega seotud üksikasjalikes uuringutes.
Praegu on Euroopas heaks kiidetud 14 biosimilari. Nende hulka kuuluvad aneemia, vereloomehäire, neutropeenia ja lühikese kasvu preparaadid.
