Diagnoos
Konkreetse foobia diagnoosi saab panna arst isikliku konsultatsiooni käigus. Vestluse ajal püüab ta tuvastada patsiendi täpseid hirme. Seda tehakse standardiseeritud küsimustiku abil, mis võimaldab arstil patsiendile konkreetseid küsimusi esitada.
Tunnustatud ja laialt kasutatav protseduur on struktureeritud kliiniline intervjuu (SKID). See intervjuu võimaldab diagnoosi panna standardiseeritud kriteeriumide alusel (kriteeriumid, mida saab kasutada konkreetse haiguse diagnoosimiseks). Seda intervjuud kasutavad enamasti kogenud terapeudid.
Intervjuu esimeses osas kogutakse üldist teavet asjaomase isiku kohta. Muu hulgas küsitakse üksikasjalikult ka sümptomite kulgu. Seda tehakse antud juhendi abil, mis juhatab terapeudi läbi intervjuu, et ta saaks õigeid küsimusi esitada.
Sellele järgneb intervjuu tegelik “struktureeritud” osa. Samm-sammult küsitletakse inimest häire erinevate piirkondade kohta. Afektiivsete sümptomite olemasolu (depressioon) küsitakse.
Kui see pole nii, küsitakse järgmist piirkonda (psühhootilised sümptomid). Intervjuu kaudu saab testida kokku kümmet erinevat haiguspiirkonda. Sõltuvalt intervjuu läbiviija vastusest võib terapeut kliinilise pildi kriteeriumi välistada või mitte.
Patsiendil on võimalus omaenda käitumist hinnata ka spetsiaalse küsimustiku abil, milles ta jälgib tähelepanelikult oma sümptomeid ja paneb need seejärel üksikasjalikult kirja. Raviarst saab seega patsiendi sümptomitest veelgi täpsema pildi. Sellise protseduuri abil tuleb arvestada ka muude haigustega, mida tuleb arvestada (nt sotsiaalne foobia, agorafoobiajne) saab välistada.
