Mis on jood?
Jood on elutähtis mikroelement, mida on inimese kilpnäärme talitluseks hädasti vaja. See on kilpnäärmehormoonide keskne komponent, mis reguleerib peamiselt energia metabolismi.
Lisaks osalevad nad luu moodustumise, kasvu ja aju arengu protsessides. Pikaajalise (kroonilise) joodipuuduse korral kilpnääre suureneb (struuma).
Kuidas jood töötab?
Jood imendub toiduga ja metaboliseerub kilpnäärmes. Tarnitud joodiga moodustab kilpnääre nii türoksiini (T3) kui ka trijodotüroniini (T4) – kaks olulist kilpnäärmehormooni.
Mõlema hormooni peenhäälestatud koostoime kontrollib oluliselt organismi energiavahetust.
Kui organism toodab liiga vähe kilpnäärmehormoone, on tegemist kilpnäärme alatalitlusega (hüpotüreoidism). Sellel võib olla palju põhjuseid. Näiteks võib see olla kilpnäärme vastase autoimmuunreaktsiooni (nt Hashimoto türeoidiit), kilpnäärme kirurgilise eemaldamise või (kroonilise) väljendunud joodipuuduse tagajärg.
Kilpnäärme alatalitlus võib olenevalt põhjusest areneda ka salakavalalt ja avaldub muuhulgas keskendumisprobleemides või mõjub negatiivselt psüühikale.
Kui palju joodi te päevas vajate?
Keskmiselt vajab organism piisava koguse kilpnäärmehormoonide moodustamiseks umbes 150–200 mikrogrammi joodi päevas – tegelik kogus sõltub aga vanusest.
Rasedatel või rinnaga toitvatel naistel võib olla suurenenud joodivajadus. Raseduse joodi kohta tehtud uuringud pole aga veel selged – kõik küsimused võimaliku raseduse ajal joodi lisamise kohta selgitage eelnevalt oma raviarstiga.
Saksa Toitumisühing pakub soovitatud päevaseks jooditarbimiseks järgmisi juhiseid:
- Imikud ja väikelapsed kuni 12 kuud: 40–80 mikrogrammi
- Kuni 10-aastased lapsed: 100-140 mikrogrammi
- Kuni 15-aastased lapsed: 180-200 mikrogrammi
- Noorukid ja täiskasvanud vanuses 15 kuni 51 aastat: 200 mikrogrammi
- Täiskasvanud alates 51. eluaastast: 180 mikrogrammi
- Rasedad naised: 230 mikrogrammi
- Imetavad naised: 260 mikrogrammi
Millised toidud sisaldavad joodi?
Saksamaal on aga mulla joodisisaldus madal. Sellest tulenevalt on sellel toodetud toit ka üldiselt joodivaene. Olenevalt mulla väetamise tüübist, loomasöödale lisatud joodi kogusest või töödeldud toidule jooditud lauasoola lisamisest võib selle sisaldus olla väga erinev.
Päevase joodivajaduse saab reeglina tänapäeval piisavalt katta tasakaalustatud ja teadliku toitumisega. Isegi jodeeritud lauasoola säästlik ja mõõdukas kasutamine võib tavaliselt selle puudust tõhusalt ära hoida. Apteegist saadavaid (väikse annusega) jooditablette ei tohi aga kunagi ise ilma arstiga nõu pidamata võtta! Kui kahtlustate, et teil võib olla joodipuudus, peaksite selle kindlasti arstil selgitama.
Mis juhtub joodipuuduse korral?
Kui aga joodipuudus kestab kaua, muutub see krooniliseks. Keha reageerib kilpnäärme kasvu (struuma) edendamisega. Nii püüab ta toota suuremas koguses kilpnäärmehormoone. Pideva joodipuuduse korral see aga ei õnnestu.
Lisateavet joodipuuduse kohta leiate siit.
Kuidas liiga palju joodi kehas avaldub?
Joodi liigne tarbimine võib teatud inimestele olla ohtlik. Eelkõige võib eakatel või avastamata kilpnäärme sõlmedega patsientidel tekkida eluohtlik hüpertüreoidism, kui nad võtavad liiga palju joodi.
Muud rakendused ja joodi roll meditsiinis
Meditsiinis on joodil ka teisi olulisi rakendusi: Näiteks kasutatakse seda kilpnäärmevähi radiojoodravis. See hõlmab kilpnäärme sihipärast lokaalset kiiritamist sihilikult manustatud radioaktiivsete joodi molekulidega.
Arstid kasutavad joodi molekulide omadusi ka diagnostikas: kuna need võivad mõjutada röntgenikiirgust, kasutatakse teatud tuumaarstliku läbivaatuse protseduurides (stsintigraafia) joodi sisaldavaid kontrastaineid (nt jodobensoehape).
Lisaks on elementaarsel joodil desinfitseeriv toime. Seetõttu on see Betaisodona põhikomponent – bakteritsiidne antiseptik, mis toetab haavade paranemist.
