Iga laps puutub enam-vähem vabatahtlikult kokku kergejõustiku kui koolispordialaga. Kord aastas saavad õpilased Bundesjugendspiele juures näidata oma sportlikke oskusi. Kergejõustik kohtub koolilaste seas tavaliselt vaid mõõduka entusiasmiga - kuigi see on olümpial alati olnud kõrgeim distsipliin. Esimesed olümpiamängud, mida saab täna dokumenteerida, toimusid 776. aastal eKr - ainult ühe distsipliini, 192 meetri staadionijooksuga. Selle käigus mõõtsid kiviaja inimesed juba oma füüsilisi võimeid, näiteks võistluste näol.
Kergejõustik: mitmekülgne ja ajastutruu
Moodsa aja kergejõustikuvõistlus tähistas oma sündi 5. märtsil 1864 Inglismaal. Sel päeval võistlesid omavahel Oxfordi ja Cambridge'i ülikoolide meeskonnad. Vaid kaks aastat hiljem peeti esimene vabariiklik kergejõustikuvõistlus, kus osales kaksteist ala. Selleks ajaks, kui 1896. aastal Ateenas peeti esimesed moodsad olümpiamängud, oli kergejõustik levinud üle kogu maailma ja on tänapäevalgi olümpiaspordi põhivaldkond.
Kergejõustik on tegelikult koondmõiste erinevatele aladele jooksmine, hüppamine ja viskamine. Need erialad on aja jooksul läbi teinud palju muudatusi. Täna on olümpiamängudel 24 distsipliini meestele ja 23 naistele. Kuigi on ka kergejõustikuväliseid olümpiaadialasid, tunnistab Rahvusvaheline Kergejõustikuliit (IAAF), 1912. aastal asutatud riiklike kergejõustikuliitude juhtorgan ainult standardiseeritud jooksmine maailmarekordite kursused.
Kümnevõistlus ja seitsmevõistlus universaalsetele võistlejatele
Kergejõustikukoolitus aastal lapsepõlv on endiselt väga lai. Sõltuvalt eelistustest ja annetest pannakse rõhku noortele. Mitmevõistlejate jaoks on kümnevõistlus hea valik meestele ja seitsmevõistlus naistele. Nende alade sportlastel peab olema suur mitmekülgsus ja vastupidavus. Mõlemad võistlused peetakse kahel järjestikusel päeval.
Kümnevõistlus koosneb neljast jooksmine võistlused (100m, 400m, 1500m ja 110m tõkkejooksus), kolm viskevõistlust (kuulitõuge, kettaheide ja oda) ja kolm hüppevõistlust (kaugushüpe, kõrgushüpe ja teivashüpe). Seitsmevõistlus koosneb kolmest distsipliinist (200m, 800m ja 100m tõkkejooks), kahest viskedistsipliinist (kuulitõuge ja oda) ning kahest hüppedistsipliinist (kõrgushüpe ja kaugushüpe).
Kergejõustik: vigastused ja riskid
Kõrvalised vigastused, nagu ka meeskonnaspordis, on kergejõustikus haruldased. Kuna kergejõustik on nii mitmekülgne spordiala, siis tegelikult ei saa rääkima tüüpiliste kergejõustikuvigastuste kohta. Selle asemel peate eristuma erinevate erialade järgi, sest ka siin on koolituse fookus üsna erinev. Sellest hoolimata peaksid vigastuste vältimiseks kõik kergejõustiklased hoolitsema oma kaitsmise eest liigesed. Koolitused sisaldavad ka tugevus ja vastupidavus koolitust.
Eriti oluline on teha põhjalik soojendustreening spetsiaalselt lihastele, mida sageli kasutatakse verevalumite vältimiseks, krambid ja tüved. Tugev pagasiruum ning hästi treenitud käed ja jalad on eduka kergejõustiklase põhinõuded. Enamik kergejõustiku vigastusi tekivad seoses üleväsimuse ja ülekoormusega ning põhjuseks võivad olla ka tehnilised vead. Järgnevalt tutvustame lühidalt kõige olulisemaid erialasid ja nende spetsiifilisi vigastusriske.
