Miks peaksite tegema laktoositalumatuse testi?
Laktoositalumatus väljendub tavaliselt gaaside, kõhuvalu, iivelduse ja kõhulahtisusena, kui haiged on tarbinud liiga palju piimasuhkrut (laktoosi). Seos laktoosi tarbimise ja sümptomite ilmnemise vahel ei ole alati selge.
Siiski on oluline teada, kas sümptomite põhjuseks on tegelikult laktoositalumatus. Kui see nii on, saavad haiged oma toitumist korraldada nii, et neil ei oleks tulevikus mingeid sümptomeid või neid ei esine peaaegu üldse – vältides (suures osas) laktoosi sisaldavaid toite, nagu piim ja piimatooted.
Pelgalt kahtlusel laktoosivaba dieeti pidada pole aga hea mõte: ühelt poolt mõjutab piima ja piimatoodete vältimine ka kaltsiumi – muu hulgas tugevate luude jaoks olulise mineraali – varustamist. Teiseks koormaks “laktoosivabade” eritoodete (näiteks laktoosivaba jogurt jne) ostmine rahakotti asjatult.
Nii et kui kahtlustate, et te ei talu laktoosi, peaksite minema arsti juurde ja uurige kindlasti välja – testiga, mis suudab suure tõenäosusega tuvastada laktoositalumatuse.
Kuidas testite laktoositalumatust?
- Vesiniku hingamistest (H2 hingamistest)
- Laktoosi taluvuse test (veresuhkru test)
- Geneetiline test
- Peensoole biopsia
Lõpuks on ka võimalus ise laktoositalumatuse suhtes testida (laktoositalumatuse enesetest).
Ainuüksi positiivsest testitulemusest (nt hingamistestis) ei piisa usaldusväärseks diagnoosiks. Laktoositalumatus on definitsiooni järgi ainult siis, kui asjaomasel isikul tekivad sümptomid ka laktoosi allaneelamise tagajärjel.
Vesiniku hingamistest
Kõige sagedamini kasutatav laktoositalumatuse test on vesinikhingamise test, tuntud ka kui H2 hingamistest. Selles testis mõõdetakse vesiniku sisaldust väljahingatavas õhus enne ja pärast laktoosilahuse joomist. Miks võimaldab tulemus teha järeldusi laktoositalumatuse kohta ja milliseid teisi talumatusi saab selle meetodi abil tuvastada, saate teada artiklist H2 hingamistest.
Laktoosi taluvuse test
Laktoositalumatust saate testida ka vere glükoosisisalduse abil. See meetod on alternatiiv, kui vesinikhingamise test ei aita, kuid seda saab kasutada ka koos sellega.
Kuidas laktoosi tolerantsuse test töötab
Seevastu laktoositalumatusega inimestel on see test negatiivne – veresuhkru tase tõuseb vähe või üldse mitte, kuna laktoos ei saa soolestikus laguneda ja imenduda.
Kuidas laktoosi taluvuse testi tehakse
Enne testi algust Nagu vesiniku hingamistesti puhul, neelab patsient kindlaksmääratud laktoosilahuse. Enne ja teatud ajavahemike järel kuni kolm tundi pärast seda mõõdetakse nende veresuhkru taset. Tavaliselt tõuseb see laktoosi tarbimise tõttu rohkem kui 20 mg/dl. Kui seda tõusu ei esine või see on väiksem, on patsiendil laktoositalumatus.
Laktoositalumatuse tunnuseks on ka see, kui katseisikul tekivad pärast laktoosilahuse joomist tüüpilised sümptomid (kõhuvalu, kõhupuhitus, kõhulahtisus jne).
Probleemid laktoositaluvuse testiga
See laktoositalumatuse test võib olla alternatiiv vesiniku hingamistestile, kuid see on vähem täpne ja seetõttu ei ole see valikmeetod. Lisaks võib diabeetikutel mõõdetud väärtusi võltsida.
Geneetiline test
Peensoole biopsia
Põhimõtteliselt on võimalik koeproov võtta ka peensoolest, et mõõta seal oleva laktaasi aktiivsust. Tavaliselt tehakse seda siiski vaid osana teadusuuringutest.
Laktoositalumatuse enesetest
Mõned inimesed, kes kahtlustavad, et nad ei talu laktoosi, viivad läbi dieedi/kokkupuute testi omal algatusel: nad väldivad mõnda aega laktoosi sisaldavaid toite ja jooke, et näha, kas see parandab nende sümptomeid. Kui see nii on, näitab see laktoositalumatust. Järgmise sammuna tuleb ära juua klaas vees lahustatud laktoosi (saadaval apteekides ja apteekides) – ehk teisisõnu paljastada end laktoosiga. Kui laktoositalumatus on tegelikult olemas, taastuvad tüüpilised sümptomid mõne aja pärast.
Õige ja järjepideva läbiviimise korral annab laktoositalumatuse enesetest igati usaldusväärse tulemuse. Tihti tehakse aga vigu, kuna dieeti ei peeta piisavalt täpselt kinni. Seetõttu on arsti tehtud laktoositalumatuse test endiselt kõige usaldusväärsem tõend.
