Eestkoste seaduse mõiste
Paljud inimesed teavad sõna „töövõimetus”, millele on alati lisatud midagi ähvardavat ja negatiivset. Isegi patsiendid, kes mingil põhjusel on „hooldatud“, kardavad sageli, et on edaspidi teovõimetud ja neil ei lubata enam ise otsuseid teha.
Millal keegi satub järelevalve alla?
Kõik täiskasvanud isikud, kes vajavad abi a vaimuhaigus või vaimne, psühholoogiline või füüsiline puue ja kes ei ole enam võimelised oma eluasju ajama, on õigus hooldajale. Eluasjadena mõistetakse väga erinevaid valdkondi, näiteks enda eest hoolitsemist tervis, ametiasutustega tegelemine, rahalised küsimused jne. Tüüpilised vaimuhaigused, mille korral võib osutuda vajalikuks õigusabi, on näiteks sõltuvus, dementsus, rasked isiksushäired (nt piirihäired) või psühhoosid. Isegi vaimse puude korral pole haruldane, et hooldus on vajalik.
Mida BGB ütleb?
Määratud juhendaja saab määrata §-de 1896 jj järgi. BGB, määratud eestkostja saab tegutseda toetajana ainult siis, kui ta kasutab hooldatava hoolekande huvides esindusõigust. See tähendab, et teovõimet pole ja hooldatav jääb juriidiliselt pädevaks.
Kuid see ei kehti enam siis, kui BGB §1903 jõustub. See lõik käsitleb asjaomase isiku teovõimetust, kui ta sõlmib tehinguid enda kahjuks. See võib juhtuda näiteks maniakaalse faasi bipolaarsete häiretega.
Sellisel juhul, kui teovõime on tõendatud, saab nõustaja a Broneerimine nõusolekust, nii et nõustajad saavad sõlmida kaugeleulatuvaid lepinguid ainult nõustaja nõusolekul, et neutraliseerida ebasoodsad lepingulised järeldused. Eestkoste kohus võib anda eestkostjale täiendava korralduse a Broneerimine nõusolek vastavalt BGB §-le 1903, kui on oht, et jälgitava isiku vara või vara on märkimisväärne oht. See tähendab, et eestkostjal on võimalus piirata hooldatava teovõimet, kui kohus leiab, et ta on haiguse või puude tõttu õiguslikult ebakompetentne ja isiku vara on kasutatud raiskamatult.
Kuidas toetust alustatakse?
Lastehoiuasutus luuakse alles siis, kui lasteasutus saab ettepaneku selle algatamiseks. Teoreetiliselt võib hoolduse loomise algatada igaüks (sugulased, raviarst, sotsiaaltöötaja, aga ka naabrid). Selleks, et teha kindlaks, kas asutus on tegelikult kasulik ja vajalik, uuritakse sellist ettepanekut alati.
Sellise uuringuga kaasneb alati kohtulik intervjuu (nn istung), kus patsiendil on võimalus ettepanekut kommenteerida. Kui ta ei saa haiguse tõttu seda küsimust kommenteerida, määratakse patsienti abistama registripidaja. See on seaduslikult koolitatud isik, kes räägib patsiendi ja tema murede eest.
Ta püüab saada patsiendi olukorrast võimalikult hea ülevaate, rääkides temaga, oma arsti ja võimalusel ka lähedastega. Lisaks peab kohtult saama meditsiinilise arvamuse, milles selgitatakse meditsiinilist vajadust hoolduse seadmiseks. Sellise ekspertarvamuse saab anda ainult “psühhiaatrias kogenud arst”.
Hindamise ajal on patsiendil õigus lasta oma usaldusisik kohal olla. Alles siis, kui kohus on saanud tervikliku pildi abi vajalikkusest ja kui on, siis millistes eluvaldkondades, otsustab pädev kohtunik ainuüksi selle üle, kas hooldus tuleks luua. Seejärel määrab kohus hooldaja.
Põhimõtteliselt on võimalik hooldusülesandeid üle võtta ka patsiendi sugulasena. Kui see pole võimalik või seda ei soovi, määratakse ametisse täiskohaga hooldajad. Igal inimesel, kes on lõpuks hoole alla antud, on õigus selle otsuse peale edasi kaevata.
Järelevalve seadistatakse alati ajutiselt. See tähendab, et hooldus lõpeb, kui algselt menetluse algatamiseni viinud põhjused enam ei kehti. Teiselt poolt peab olema ülevaade vajadusest säilitada hooldus teatud aja jooksul (hea prognoosiga haiguste korral tavaliselt 6 kuud).
Ametlikult on hooldaja hooldatava patsiendi seaduslik esindaja. Kuid see on sõnaselgelt ainult kohtu loetletud eluküsimustes. Isik, kes on ilmselgelt ametlike protseduuride ja ametlike ülesannetega (nt spaa taotlused, töötushüvitised jne) koormatud
oleks sellel elualal hooldaja kõrval, kuid omaks siiski täielikku kontrolli oma varade üle. Nii et kui patsient on hoolealune punktis “tervis hooldus ”, saab hooldaja ka patsiendi tahtest lähtuvalt haiglas viibimise kindlaks määrata. Kuid ta ei saa näiteks patsiendi rahaasju kindlaks teha ega mõjutada.
Põhimõtteliselt näeb seadus ette, et hooldaja peab kõigis otsustes patsiendiga nõu pidama. Kui patsient käitub nüüd oma elu või vara suhtes "ohtlikult" küsimustes, milles teda hooldatakse (nt oma tervis või oma vara haldamine) võib hooldaja tellida nn nõusolekutingimuse. Sel hetkel lõpeb hooldatava patsiendi iseseisvus. Tema otsused muudetakse või tühistatakse.
Kõik selle sarja artiklid:
