Muud klassikalised järelevalve valdkonnad
Varahaldus võib olla üks eestkostja ülesannetest, näiteks kui kohus otsustab, et inimene ei halda oma raha enda kasuks oma haiguse või puude tõttu. Näiteks maniakaalses staadiumis bipolaarse häirega inimene võib sõlmida lepinguid, millega ta muidu poleks nõustunud. Ka juhul, kui depressioon, haigusega sageli kaasnev juhtimisvõime puudumine võib tähendada, et rahaülekandeid ei tehta, mis võib põhjustada ka rahalisi ja õiguslikke probleeme.
Kui hooldajale on seetõttu pandud kohustus tagada rahaline tagatis, ei keelata hooldataval siiski täielikult juurdepääsu oma varale, nii et ta ei oleks täielikult teovõimetu. Sellegipoolest on endiselt võimalik osta põhilisi asju, mis on elatise jaoks olulised. See kehtib näiteks toiduostude kohta.
Kui see on nüüd suuremate ostude või luksuskaupade küsimus, peab hooldaja olema kaasatud otsustamisse ja võib ilma nõusolekuta ostu kehtetuks tunnistada. Sellisel juhul on hooldaja aga juriidiliselt kohustatud tegema otsuse hooldatava huvides. Juhendaja peamine ülesanne on kaitsta tema rahalisi huve.
See hõlmab ka müügist saadud tulu või üüritulude ning selliste kulutuste eest hoolitsemist nagu üürileandja või panga nõuded. Mõiste majutus kirjeldab meedet, mille puhul võetakse inimeselt vabadus, kuna tema otsus on haiguse tõttu halvenenud ja ilma meetmeta vigastaks ennast või teisi. Enamasti majutatakse vaimuhaiged haigla psühhiaatriaosakonda, kuid majutus on võimalik ka kodus või korteris.
Sellisel juhul on ruum, kus majutatav inimene saab liikuda, enesekaitseks rangelt piiratud ja kontrollitud. Kui majutuse meditsiinilised tingimused ei ole enam täidetud, võidakse majutus ennetähtaegselt lõpetada. Iga inimene, kes ei ole enam „nõusolekut andma” ja kes lubatakse oma tahte vastaselt kinnisesse palatisse, paigutatakse sundmajja.
See on formaalselt seaduse ees ennekõike patsiendi õiguste oluline rikkumine. Sel põhjusel võib sellise kohustusliku abinõuni viia ainult patsiendi märkimisväärne ohustamine või patsiendi enda ohustamine. Välja arvatud hädaolukorras, peab kohus kõik sunniviisilised paigutused eelnevalt heaks kiitma.
Selles kontekstis määratletakse hädaolukord nt äge enesetapp või teiste ägedalt agressiivne käitumine. Saksamaal varieerub ajavahemik, mille jooksul isikut võib tema tahte vastaselt ajutiselt kinni pidada, kuni kohtuliku arutamiseni, 24–72 tundi. Sarnaselt ravi esmase kehtestamisega tuleb iga sunniviisilise paigutuse kohta hankida arstitõend.
Põhimõtteliselt on hooldaja hoolduse jaoks hädavajalik, kuna tema ülesanne on õigeaegselt esitada avaldus paigutamiseks või tööleasumiseks. Kui eestkostjat veel pole, võib määrata ajutise eestkostja. Kui oht on lähedal, võib olla võimalik ka kohene ajutine majutus, kuid kohalik kohus peab selle võimalikult kiiresti läbi vaatama.
Saksamaal varieerub ajavahemik, mille jooksul patsienti võidakse tema tahte vastaselt ilma kohtuistungita hoida, vahemikus 24–72 tundi. Põhimõtteliselt tohib igasuguseid uuringuid ja ravimeetodeid teha ainult oma nõusoleku andnud inimestel. Sellise nõusoleku eeldusena näeb seadusandja ette, et patsiendil peab olema võimalus näha meditsiinilise ravi ulatust või sellest keeldumist.
Samuti ei saa hooldaja määrata sundravi, kui hooldatav patsient on võimeline arsti vaatenurgast nõusolekut andma. Näide: kroonilise haigusega patsient alkoholisõltuvus on tema hooldaja sunniviisiliselt psühhiaatrilisele hooldusele teravate enesetapukalduvuste tõttu. Kolmenädalase kinnises osakonnas viibimise ajal ilmnevad patsiendil selged nähud vähk.
Palatiarst soovitab nüüd erinevaid diagnostikameetmeid. Patsient lükkab need tagasi. Kuna ta on sel hetkel juba füüsiliselt võõrutatud ja seetõttu on meditsiinilisest vaatepunktist üsna nõus oma nõusoleku andmiseks, on tal õigus nendest uuringutest keelduda, isegi kui tema hooldaja arvab teisiti.
Keeruliseks erandiks on juhtum, kus arutatava juhtumi või „eluasja” eest juba hoolitakse, sest see on juba varem aset leidnud. Selle näiteks on intravenoosne ravim kroonilise haiguse kontekstis seisund nagu skisofreenia, kus patsient lõpetab näiteks ägedas staadiumis ravimite võtmise või öösel turvavöö kinnitamise, kuna patsient dementsus on füüsilise erutuse tõttu mitu korda voodist välja kukkunud ja ennast vigastanud. Selgitamaks, kas patsient suudab nõusoleku anda või mitte, peaksid mitte-psühhiaatrid kahtluse korral korraldama psühhiaatrilised konsultatsioonid. Kuid erakorralise ravi korral on olukord teine. Näiteks kui patsient on teadvuseta ja suunatakse ravile arsti juurde, otsustab võetavate meetmete üle ainult esmast ravi osutav arst.
Kõik selle sarja artiklid:
