Lootekott: kaitstud eluruum
Lootekott on munamembraanidest koosnev kott, mis täitub lapse kasvades üha enam vedelikuga (amnionivedelik). See võimaldab kasvaval lapsel vabalt ujuda, olles kinnitatud ainult nabanööri külge. See võimaldab lapsel lihaseid ja luustikku üles ehitada ning ühtlaselt kasvada.
Lootevesi täidab ka mitmeid muid ülesandeid: takistab munamembraanide ja embrüo kokkukasvamist, stimuleerib kopsude küpsemist ja kaitseb sündimata last mehaaniliste kahjustuste eest. Näiteks välised põrutused on pehmendatud ja tänu täis põiele jääb laps vigastamata. Lisaks jäävad nabanöör ja selle veresooned vabalt liikuma ning suudavad pakkuda lapsele parimat võimalikku hooldust.
Väärtuslik vedelik aitab kaasa ka termoregulatsioonile: areng ja kasv stimuleerivad tohutult beebi ainevahetust. See tekitab palju soojust, mida sündimata laps võib lootevee kaudu vabastada. See hoiab ära temperatuuri kõikumised, mistõttu ülekuumenemine või hüpotermia ei ole võimalikud.
Vahetult enne sündi aitab täidetud lootekott avada ka emakakaela. Enne sünnitust või sünnituse ajal puruneb lootekott (membraanide purunemine), mis võimaldab vedelal sisul välja voolata.
Lootevee teke ja koostis
Lootevett annavad nii ema kui ka laps. Kuni kaheteistkümnenda rasedusnädalani tuleb see peamiselt emalt, vabanedes platsenta kaudu. Raseduse teisel poolel võtab beebi suures osas tootmisülesande üle.
Umbes 14. rasedusnädalal hakkab kasvav laps jooma lootevett. See stimuleerib seedetrakti ja lootevesi filtreeritakse neerude kaudu. Aeg-ajalt tühjendab beebi oma põit, mis tagab pideva lootevee vahetuse. Vahetuses mängivad aga rolli ka lapse kopsud, membraanid ja platsenta. Raseduse lõpupoole asendub lootevesi täielikult ligikaudu iga kolme tunni järel.
Amniootilise vedeliku maht
Kümnendal rasedusnädalal täitub lootekott umbes 30 milliliitri amniootilise vedelikuga. 20. rasedusnädalal on see juba 350 kuni 500 milliliitrit. Maksimum 1,000 kuni 1,200, vahel isegi 2,000 milliliitrit saavutatakse 36. rasedusnädalal. Pärast seda langeb kogus 800–1,000 milliliitrini.
Liiga palju lootevett
Harvadel juhtudel on amnionikotti vedeliku hulk liiga suur. Arstid räägivad siis polühüdramnionist. Lisateavet selle kohta saate artiklist Liiga palju lootevett.
Liiga vähe lootevett
Lootevee koguse määramine
Raviarst määrab ultraheli abil amnionikotis oleva vedeliku koguse. Ta peab arvestama, et summa on naiseti erinev ka tavajuhtudel ja oleneb kasvava lapse vanusest. Seetõttu puudub absoluutne standardväärtus. Kogust saab määrata mitmel viisil:
Amniootilise vedeliku indeks
Üks levinumaid meetodeid on nn looteveeindeksi (FI) määramine. Ultraheliuuringu käigus jagatakse kõht neljaks kvadrandiks (piirkonnaks) ja igaühes määratakse suurim lootevee ladestumine. Nelja mõõtmise summa annab FI. Raseduse viimasel trimestril on väärtus tavaliselt vahemikus viis kuni 20 sentimeetrit. Väärtused alla viie sentimeetri näitavad liiga vähest lootevett, üle 20 sentimeetrit näitavad liiga palju.
Kõige sügavam lootevee ladu
Teine võimalus on mõõta nn sügavaim looteveehoidla. Siin mõõdab arst vertikaalset kaugust membraanide ühelt küljelt teisele. Umbes kahe kuni kaheksa sentimeetri pikkust pikkust peetakse normaalseks. Alla kahe sentimeetri väärtused viitavad liiga vähesele looteveele, üle kaheksa sentimeetri väärtused liiga suurele kogusele.
See on mitmikraseduste puhul kõige levinum mõõtmismeetod.
Kahe läbimõõduga lootevee hoidla
Arsti kogemus
Mahu määramisel pole vähetähtis ka raviarsti kogemus. Tema treenitud silm on tavaliselt piisav, et ära tunda kõrvalekalduvat amniootilise vedeliku kogust. Ultraheli mõõtmise täiendavad tulemused võimaldavad tal teha usaldusväärseid andmeid amnionikotis oleva vedeliku koguse kohta.
Kuidas amnionivedelik välja näeb?
Lootevee värvus on 15./16. rasedusnädalal kollakas-selge. Tähtpäeva poole muutub värvus valkjas-häguseks.
Roheline lootevesi: ülekanne
Tähelepanuta hilinemisega kaasneb sageli vedeliku värvuse muutus: lootevesi võib beebi esimeste väljaheidete (mekoonium) tõttu muutuda häguseks ja omandada rohelise värvi. Seejärel võib arst otsustada sünnitust esile kutsuda. Seda seetõttu, et kui väljaheitega segatud lootevesi satub lapse kopsudesse (mekooniumiaspiratsioon), võib see mõnikord olla vastsündinu eluohtlik. Seetõttu on kopsude terapeutiline aspiratsioon oluline esmane meditsiiniline meede.
Amniotsentees raseduse ajal
Protseduuri ajal torkab arst peene kanüüli abil raseda kõhu- ja emakaseina ning aspireerib osa looteveest. See sisaldab looterakke, mida laboris uuritakse geneetiliste defektide suhtes. Ka teised vedelikus leiduvad ained annavad teavet võimalike infektsioonide või lootehaiguste, näiteks lahtise selja kohta.
Amniotsenteesi jälgitakse ohutuse tagamiseks ultraheliga, see on vaevalt valulik ja lõpeb tavaliselt viie kuni kümne minuti pärast. Tavaliselt tehakse seda 14. ja 20. rasedusnädala vahel.
Võimalikud riskid
Amniotsentees võib põhjustada kokkutõmbeid või kerget verejooksu. Raseduse katkemise oht on madal, 0.5–1 protsenti. Sellest hoolimata peaksid naised pärast amniotsenteesi mitu päeva rahulikult võtma.
