Millal tehakse kaela kortsude mõõtmine?
kael kortsude mõõtmine viiakse tavaliselt läbi esimese trimestri sõeluuringu vahel 11. – 14 rasedus. Sel perioodil moodustub imiku õhuke vedel õmblus kael, mida võib vaadelda heleda kohana ultraheli skannida. Kui elundid küpsevad rasedus, vedeliku kogunemine kael kaob jälle.
aasta ultraheli siis ei näeks mingit kaelavoldet või oleks see ainult väga minimaalne. Eksami avaldused pärast 14. Aasta XNUMX. Nädalat rasedus ei oleks seetõttu mõttekas. Kaela kortsude mõõtmist ei tohiks läbi viia enne 10. rasedusnädalat, kuna laps on sel ajal veel liiga väike ja väärtused võivad võltsida.
Parim aeg kaela kortsude mõõtmiseks oleks seega umbes 12. rasedusnädal. Mõõtmiseks sobib ajaaken 11. ja 14. rasedusnädala vahel. Enne seda aega lootele on liiga väike ja tulemusi ei saa hinnata. Hiljem lagundavad vedelikku üha paremini funktsioneerivad neerud ja paremini arenenud lapse lümfisüsteem, kuni mingil hetkel pole see enam ultraheli.
Mida ütleb mõõtmine?
Tavaliselt on vee kogunemise paksus tervislikel inimestel nuchal-voldis lootele on 1 mm kuni 2.5 mm. Alates 3 mm-st räägitakse suurenenud väärtustest, alates 6 mm tugevalt suurenenud väärtustest. Kui uuringu käigus mõõdetakse ebanormaalseid tulemusi, ei ole teatud väärarengute osas veel võimalik lõplikku diagnoosi panna.
Väärarengu tõenäosust saab määrata ainult vee kogunemise ulatuse järgi. Muutus nuchal-voldis toimub mitmesuguste arenguhäirete, näiteks Downi sündroom, Edwardsi sündroom (trisoomia 18) või ka aastal süda defektid. Pole harvad juhtumid, kus kaela kortsude ebanormaalse paksusega lapsed sünnivad täiesti tervena ja ilma arengumuutusteta!
Sel põhjusel ei tohiks ebanormaalsete leidude korral kunagi kohe eeldada, et laps sünnib raske puudega, kuigi enamik naisi kardab kohe halvimat. Enamikul juhtudel on veri uuritakse ka rasedat naist, sest vereanalüüsi ja ultraheli tulemus annavad koos täpsemad viited võimalikule väärarengule. Selle nn kolmekordse testiga mõõdetakse seejärel erinevaid parameetreid, näiteks rasedushormooni B-HCG.
Nagu ultraheliuuring, võimaldavad ka mõõdetud väärtused üksnes statistilist väidet väärarengute tõenäosuse kohta kaela teatud kortsukese paksuse korral. Sellest hoolimata kasutatakse seda sageli ja suurepäraselt usaldusväärsus, sest ainult kaelakortsude mõõtmise abil saab selles etapis edukalt diagnoosida 80% 21. trisoomiaga lastest. Kombineerides kaela kortsude mõõtmise ülalnimetatuga veri testi korral saab seda tõenäosust suurendada kuni 90% -ni.
Seevastu on oluline märkida, et 20% kõigist 21. trisoomiaga sündinud lastest oli uuringu ajal silmatorkamatu kaelakorts. Iga kahtlustatava juhtumi puhul on siiski vaja täiendavaid uuringuid. An amniootsentees, ekspertiis Nabanöörja kromosoomiuuring võib seejärel anda lõpliku selguse.
Kromosoomanalüüs hõlmab sündimata lapselt rakkude saamist ja uurimist ühe ülalnimetatud uuringutüübi abil. Kuid need uuringud ei ole enam nii madala riskiga kui lihtne ultraheliuuring ning ema ja lapse nakatumise riski suurendab amniootsentees.Kui väärareng tegelikult diagnoositakse, on oluline pakkuda vanematele tuge ja abi, et oleks võimalik abort või ettevalmistus eluks puudega lapsega. Seejärel tuleb vanemaid teavitada sellistest alternatiividest nagu sündimata lapse operatsioon, lapsendamine või lapsevanem abort ja tagajärjed.
Sõltumata vanemate otsusest, tuleks neile pakkuda asjakohast tuge. Kui a süda defekt diagnoositakse selgitamise kaudu, tuleb alati välja tuua meditsiini uusimad edusammud. Näiteks, süda defektid on paljude inimeste arvates vastsündinu surmaotsus.
Vastupidi, enamikul juhtudel on need kasutatavad suure edukuse korral ja seega peaaegu ravitavad. Südame defekte saab sageli teha ilma a veri proov või lootevesi 3D ultraheli või nn Doppleri uuring võib olla piisavalt sisukas. Doppleri uuring viiakse läbi ka ultraheliuuringu osana ja selles kasutatakse ultrahelilainete abil verevoolu mõõtmist laevad sündimata lapsele, kasutades ülaltoodud põhimõtet.
See võimaldab hinnata või välistada enamikku südamerikke. Kaela kortsude mõõtmine toimub kõrglahutusega ultraheliseadmete abil, millel on võime mõõta kaela kortsude tihedust. Need väärtused on tavaliselt seotud sündimata lapse suuruse (võra pikkuse) ja ema vanusega ning võrreldakse neid siis võrdlusväärtustega.
Näiteks kahtlustatakse trisoomias 2.1 mm suuruse lapse kaela kortsude väärtusi üle 45 mm. 85 mm pikkustel lastel ei tohiks paksus ületada 2.7 mm. Kõrgemad väärtused viitavad ka lapse väärarengule.
Kui lisaks silmatorkavatele mõõdetud väärtustele lisatakse ka ema suurenenud vanus (üle 35 aasta), on lapse võimaliku väärarengu tõenäosus suur. Lõppkokkuvõttes tuleb siiski öelda, et diagnoosimiseks ei piisa ainult kaela kortsude mõõtmisest. Isegi tervetel lastel võivad kaela kortsud pakseneda ilma väärarenguteta.
Kaela kortsude mõõtmine diagnoosiks need ekslikult haigena, kuigi need on tegelikult terved. Uuringud on seda näidanud - 6-l 100-st lapsest diagnoositi haige, kuigi nad olid terved. Edasiste uuringute abil (nt amniootsentees (looteveeuuring) või koorionivilla proovide võtmine) saab selle arusaamatuse lõpuks selgeks teha.
See näitab, et kaelakortsude mõõtmine, ehkki iseenesest väga usaldusväärne, võib anda ka valetõlgendusi. Sel põhjusel tuleks seda käsitleda pigem tõenäosuse kui lõpliku diagnostilise võimalusena. Kuna see aga annab väärarengu diagnoosimisel suure kindluse ja võrreldes teiste uuringutega (nagu lootevee uuring ja koorionivillaproovide võtmine), ei kujuta see emale ja lapsele ohtu, ei kaela kortsude mõõtmine skriininguna meetod on esimese valiku vahend. Sellega saab usaldusväärselt tuvastada ka südame väärarenguid ja ainevahetushaigusi.
