Pöidla-imemine ehk imemine on kaasasündinud inimese refleks, mis on imikueas täiesti normaalne. Kui aga vanemate laste käitumine iseenesest ei peatu, võib see muutuda problemaatiliseks. Pöidla imemisele tuleb siin vastu astuda, arvestades lõualuu ja suulae.
Mis on pöidla imemine?
Pöidla-imemine ehk imemine on kaasasündinud inimese refleks, mis on imikueas täiesti normaalne. Kui aga vanemate laste käitumine iseenesest ei peatu, võib see muutuda problemaatiliseks. Pöidla imemine on inimese harjumus. See hõlmab vastsündinu või väikelapse pöidla panemist suu seda imeda või imeda. Pöidla imemine on põhimõtteliselt äärmiselt loomulik protsess, millega iga laps sünnib ja enamasti probleemitu. Paljudel juhtudel kaob refleks iseenesest umbes kaheaastaselt. Eeldatakse, et lapsed rahustavad end imedes ja saavad hakkama stress sel viisil iseseisvalt. Imikud leiavad sellisest käitumisest ka mugavust, kaitset ja turvalisust. Paljudel juhtudel hõlmab pöidla imemine midagi enamat kui lihtsalt enda närimine sõrm. Sageli kasutavad lapsed imemiseks ka tuttavaid esemeid, näiteks kaisutekke, topiseid või isegi riideid.
Põhjustab
Pöidlaimemise refleksi põhjused on sügavalt juurdunud inimese kaasasündinud käitumises. Imemisrefleks esineb lapsel juba siis, kui ta on alles maailma tulnud. Vastavalt sellele on pöidla imemine üks esimesi tegevusi, mida laps teeb instinktiivselt ja ilma abita. Selle refleksi tagajärjel hakkab vastsündinu kohe imema, kui tema huuled või isegi lihtsalt tema ots on keel puutub kokku võõrkehaga nagu pöial. See nähtus, mida võib täheldada ka ahvidel, on eriti oluline, et tagada toidu tarbimine esimesel eluaastal. Psühholoogiliselt ei tähenda pöidla imemine siiski ainult refleksi imemist, vaid on ka väikelaste, isegi täiskasvanute, eneserahustuse vorm.
Diagnoos ja kulg
Spetsialistide seas on kehtestatud reegel, et pöidla imemine on kuni kolme aasta vanuseni täiesti normaalne ja kahjutu. Kui aga käitumine jätkub pärast seda vanusepiiri ja seda võib isegi täiskasvanutel täheldada, tuleb rääkida mitte ainult halvast harjumusest, vaid ka käitumisest, mis on kahjulik tervis. Sellest hoolimata ei omista kõik meditsiinieksperdid täiskasvanueas imemisele negatiivset tähendust. Pöidla imemist peetakse rahustavaks, hubaseks ja stress-kergendav isegi täiskasvanute seas. Kõigest hoolimata on pöidla imemine täiskasvanute seas sageli piinlik tabuteema. Vanuse kasvades võib pidev imemiskäitumine tavaliselt nii olla viima hammaste valesse asendisse. Eriti kriitilises väikelapseeas areneb kasv kiiresti, lõikehambad lükatakse pöidla püsiva imemise tõttu ettepoole ja muutuvad kõveraks. Hilisemal kursusel tekivad aga enamasti ka lõualuude nihked, mis jäävad eluks ajaks ja mida saab parandada ainult vaevaliselt ja suure vaevaga.
Ravi ja teraapia
Kui lastel on pöidla lakkamatu imemise tõttu püsiva kahjustuse tunnused, on probleemi ravimine vältimatu. Reegel on alati: mida varem, seda parem. Põhimõtteliselt on lutt alati parem kui pöial, seega on lapse jaoks asendustegevus esialgu mõistlik. Alates kolmandast eluaastast, pidades silmas hammastik, tuleb alustada pöidla imemise lõpetamist kognitiivsete strateegiate abil. Sageli on kasulik õpetada last oma harjumuse ohtudest aru saama ja käitumist kiituse ja positiivse tugevduse abil modifitseerima. Luti imemine asendusena on samuti võimalus kuni umbes viieaastaseks, kuigi hambaarstid soovitavad selle võimaluse ka varakult täielikult kõrvaldada. Põhimõtteliselt on kumm aga tunduvalt talutavam kui mis tahes muu võõrkeha. Kui aga pöidla imemine jätkub ka hiljem lapsepõlv või isegi täiskasvanueas, võib eeldada ka psühholoogilisi probleeme. Kui imemist peetakse häirivaks, on siin sobiv psühholoogi ravi, kes jõuab selle eneserahustamise vormi põhjusteni.
Ennetamine
Kuna pöidla imemine ja imemine on kaasasündinud refleks, saab käitumise peatamiseks ennetavalt vähe teha. Viimaste aastate uuringud on siiski näidanud, et rinnaga toidetud laste seas on pöidla imemise sagedus palju väiksem. Eeldatavasti on selle põhjuseks ema pinna imemiseks kulutatud väga pikk ja intensiivne aeg. Sel viisil rahuldavad imikud juba toitmise ajal oma refleksi täielikult ja neil ei ole enam vajadust imeda sõrm. Seetõttu tuleks ka pudelitoidul olevate väikelaste puhul hoolitseda pika ja ulatusliku imemise eest.
