Liitium
Liitium on üks meeleolu stabilisaatoritest. Seda uimastirühma kasutatakse piiriüleseks kasutamiseks isiksusehäire märgistamata kasutamisel, st ilma, et ravimid oleksid selle haiguse jaoks ametlikult heaks kiidetud. Kuid empiirilised andmed liitium piiripatsientidel on vähe ja ainult üksikjuhtudel näib positiivne mõju võimalik olevat. Muude meeleolu stabilisaatorite jaoks, näiteks lamotrigiin, valproaat ja topiramaat, on mitmed uuringud näidanud positiivset mõju impulsiivsusele ja vihale, mistõttu neid kasutatakse sagedamini.
Teraapia kestus
Kokku dialektiline käitumuslik teraapia kestab umbes 12 nädalat, kui sellega kaasneb statsionaarne ravi. Kuna aga lõppenud teraapiale järgneb tavaliselt iganädalane kohtumine terapeudiga või abigrupis, võib järelteraapia kesta ka kauem. 12 nädala pärast on statsionaarne osa siiski lõpetatud.
Edu
Dialektilise abil käitumuslik teraapiasaavutati mõõdukas edu. Kuna patsiendid, kellel on piiri sündroom Eelkõige kipuvad ravi katkestama, võib eeldada, et ravi katkestanud patsiendid saavutavad palju paremaid tulemusi. Tuleb märkida, et dialektiline käitumuslik teraapia saavutab selles valdkonnas ülekaalukalt parimaid tulemusi.
Teistel ravimeetoditel, näiteks tavapärasel käitumisteraapial, ei ole nii häid pikaajalisi tulemusi kui dialektilisel käitumisteraapial. Dialektilise käitumusliku lähenemisviisi korral näib kõige edukam integreerumine sotsiaalsesse ja tööellu. Seetõttu on sellest teraapiavormist saanud kuldstandard ehk parim teraapia selles valdkonnas.
Statsionaarne või ambulatoorne ravi
Dialektilise käitumisteraapia alguses tehti teraapiat eranditult ambulatoorselt. Vahepeal on kliinikuid, mis on spetsialiseerunud piiri sündroom ja pakuvad 12-nädalast statsionaarset dialektilist käitumisteraapiat. Sellegipoolest järgneb statsionaarsele teraapiale alati ambulatoorne ravi, sest on oluline patsienti tema tuttavas keskkonnas kaasas käia ja teda igapäevastes olukordades toetada.
Milline teraapia on parem, peab iga patsient ise otsustama individuaalselt. Mõne patsiendi jaoks on hea, kui ta igapäevaelust täielikult välja võetakse, ja kui probleem peaks tekkima, pöördub ta statsionaarsesse asutusse, kus on päeval ja öösel koolitatud personali. Sellest hoolimata on ambulatoorne ravi väga oluline, et võimaldada patsiendil jätkata igapäevast rutiini ja igapäevaelu.
Seetõttu sobib ambulatoorne grupiteraapia eriti pärast statsionaarset viibimist, kuna patsient saab teiste patsientidega oma kogemustest ja tunnetest avameelselt rääkida. Lisaks on alati võimalus telefoniteenust kasutada nii statsionaari kui ka ambulatoorse ravi järel. Enamasti saab just terapeudi kutsuda hädaolukorras (enne enesetapukatset või enne, kui patsient ise haiget teeb). Seda tuleks aga kasutada ainult siis, kui kõik muud õpitud oskused on ebaõnnestunud.
