Dialektiline käitumisteraapia
Dialektiline käitumuslik teraapia on kujul psühhoteraapia välja töötatud psühholoogide poolt ja sageli kasutatakse patsientidel piiri sündroom. Põhimõtteliselt on see kognitiivne käitumisteraapia, kuid töötab ka sellega meditatsioon harjutused, mis aitavad patsiendil omandada uue mõtteviisi. Põhimõtteliselt võib öelda, et teraapial on kaks lähtepunkti.
Esimene on dialektiline lähenemine, mis hõlmab vastandlike seisukohtade äratundmist, nende aktsepteerimist ja kesktee leidmist. See võib tähendada, et patsiendid peavad mõistma, et rasketes olukordades ei tohiks nad eranditult reageerida liigse vihaga, vaid et nad aktsepteerivad olukorda kui sellist ja püüavad vestelda faktidel põhineva vestluse üle. Teine lähenemine, käitumuslik lähenemine, viitab sellisele käitumise muutumisele.
Näiteks on see hea käitumise premeerimine ja seeläbi selle propageerimine. Dialektiline-käitumuslik teraapia ei kasutata mitte ainult piiripatsientide, vaid ka söömishäiretega patsientide jaoks. Teraapiat võib läbi viia statsionaarselt või ambulatoorselt, individuaalselt või grupiteraapiana.
Lisaks on olemas ravimiteraapia, mis toimib koos ravimite kasutamisega. Näiteks siin neuroleptikumid või antidepressante manustatakse patsientidele eelseisva ravi alustamise hõlbustamiseks. Vastasel juhul pole selliste ravimite kasutamine piiripatsientidele soovitatav.
Tähtsam on individuaalne teraapia. Selle aja jooksul peaks patsient tegelema oma probleemidega ja proovima neid lahendada. Individuaalses teraapias on oluline, et patsient ja terapeut jõuaksid kokkuleppele, milles patsient kohustub tegema parimal võimalikul viisil koostööd ja ravi katkestamata (kahjuks on see sageli piiripatsientide puhul) ja terapeut omakorda kohustub tegema patsiendi abistamiseks kõik võimaliku.
Seejärel peaks patsient teatud aja jooksul pidama päevikut, kuhu salvestatakse nii negatiivsed sündmused ja enesetapumõtted kui ka positiivsed kogemused. Lisaks individuaalsele ravile peaks alati olema saadaval hädaabitelefoniteenus, kuna teraapia ajal võib tekkida olukordi, kus terapeudi pole ja patsient tunneb end ülekoormatuna. Nendel hetkedel peaks olema võimalus võtta ühendust terapeudi või mõne teise inimesega, kes on piiriteraapiaga kursis.
Pärast individuaalset teraapiat toimub grupiteraapia, mis koosneb viiest moodulist. Üks neist on sisemine tähelepanelikkus. Siinkohal on oluline, et patsient saaks kirjeldada ja mõista, mida ta tunneb.
Kui patsient tunneb end õnnelikuna, peaks ta olema võimeline seda näitama (näiteks naeratades) ja suutma seda ka oma ümbruskonnale edastada, kui ta tunneb kurbust, peaks ta ka seda tunnet verbaliseerima ja nii edasi. Järgmine moodul on nn stressitaluvus. Siinkohal on oluline, et patsient ei reageeriks stressirohketes olukordades kohe emotsionaalselt üle, vaid laseks olukorral kõigepealt ennast mõjutada ja seejärel realistlikult mõelda, kas olukorraga saab hästi hakkama.
Kolmas moodul käsitleb tunnete käsitlemist. Siinkohal on oluline, et patsient saaks klassifitseerida tunded, mis temas tekivad. Ta peaks suutma eristada rõõmsat, lootustandvat, vihast, kurba ja muud tunnet.
See võimaldab patsiendil kontrollida kõiki olukordi ja emotsioone. Neljas moodul on seotud sotsiaalse võrgustiku loomisega ehk inimestevaheliste oskustega. Siinkohal peaks patsient õppima, kuidas kõige paremini inimestele läheneda, kuidas nendega suhelda ja ka seda, kuidas kannatada mõne aja tagant tagasilööki või pettumust, kuid mis võib sõpruse tõttu andeks anda.
Siinkohal on oluline, et patsient õpiks, et ta võib sõpruse hoidmiseks ka taustal olla. Viimane moodul käsitleb enesehinnangut. Patsient peab õppima, et ta ise on inimene, keda teised ja ennekõike ta ise peaks hindama. Et tal on lubatud enda kohta positiivseid mõtteid mõelda ja et ta saab enda jaoks midagi head teha. Kõik need moodulid tuleks arendada ja integreerida grupiteraapias.
