Menetlus | Laparoskoopia

Menetlus

Enne tegelikku laparoskoopia võib alata, peavad patsienti juhendama vastavad arstid (anestesioloogid, kirurg). Kuna operatsioon viiakse läbi üldise juhtimise all anesteesia, veri- vedeldavad ravimid nagu aspiriin või Marcumar tuleb katkestada, vastasel juhul võib operatsiooni ajal tekkida tahtmatu massiline verejooks. Juhul kui laparoskoopia, siis tuleb luua juurdepääs kõhuõõnde.

Selleks on kõhusein, mis koosneb lihastest, nahast ja rasvkude, tuleb torgata. Auk peab olema piisavalt suur, et kõik instrumendid ja kaamera mahuksid läbi ava. Arst kasutab mingit paksu nõela, mille ta torgib läbi kõhuseina.

Kõhu seina võimalikult õhukese osa läbistamiseks valib arst tavaliselt punkti nabast allpool. Kuid võib juhtuda, et takistatud elundite tõttu (näiteks kui sool on liiga kaugele libisenud), võib punktsioon sait tuleb valida erinevas kohas. Põhimõte on a puhul alati sama laparoskoopia, olenemata sellest, millist elundit uurida või eemaldada.

Kõigepealt peab arst parema ülevaate saamiseks patsiendi kõhuõõnde “paisutama”. Selleks valitakse CO2, kuna see imendub läbi kõhu ja saab seejärel hõlpsasti kopsude kaudu välja hingata, põhjustamata allergilisi reaktsioone vms. Lõpuks on teil kõht pumbatud, mis väljastpoolt näeb välja natuke nagu patsient oleks 9. kuud rase.

Kuna kõhusein on väga elastne ja rõhku kõhuõõnes kontrollitakse pidevalt, pole vaja karta, et kõht pumbatakse liiga kaugele või isegi lõhkeb. Sõltuvalt patsiendi suurusest ja ulatusest pumpab arst kõhuõõnde kuni 7l CO2 ja tal on nüüd väga hea ülevaade uuritavast piirkonnast. Nüüd saab kõhu läbistanud nõela asendada nn trokaariga.

See on omamoodi toru, mille kaudu saab sisestada erinevad instrumendid ja väikese orienteerumiskaamera laparoskoopi. Selle kõhupeegli abil saab arst nüüd ülevaate kõht, maks, põrn, soolestikus ja eriti (naissoost) suguelundites ning tuvastavad kõik muutused. Laparoskoopiat kasutatakse sageli, eriti günekoloogias.

Selleks, et arst saaks vaadata peamiselt naiste suguelundeid, ilma et need oleksid soolestikuga kaetud, kallutatakse patsient diivanil tahapoole, nii et juhataja ripub. See põhjustab ka seedetrakti täielike organite libisemist ja arstil on ideaalne ülevaade teda huvitavatest naiste suguelunditest. Günekoloogias on laparoskoopia eriti populaarne, kuna see on väga tõhus nii diagnoosimiseks kui ka teraapiaks ilma kosmeetiliste puudusteta.

Laparoskoopiat kasutatakse näiteks soovimatu lastetuse korral. Laparoskoopia abil saab patsiendilt proovid võtta või kontrastaine süstida munasarjad teha kindlaks, kas munajuhad on pidevad. Lisades kontrastaine keskkonda munajuhad, magnetresonantstomograafi (MRT) või kompuutertomograafi (CT) abil saab kindlaks teha, kas munajuha on täielikult avatud ja on seetõttu võimeline muna transportima emakas et laps saaks seal kasvada.

Eriti naistel, kes soovivad lapsi saada ja kellel on juba diagnoositud emakaväline rasedus, laparoskoopia võib anda teavet nende kohta munajuhad ja seeläbi nende võimet lapsi sünnitada. Kuid laparoskoopia abil saab mitte ainult testida munajuhade läbilaskvust, vaid ka lõigata need (steriliseerimine), kui naine ei soovi enam lapsi saada. Lisaks saab emakavälise raseduse eemaldada laparoskoopia abil.

Isegi kroonilise puhul kõhuvalu, saab arst valida viimase diagnostilise võimalusena laparoskoopia, kui varasemad uuringud nagu palpatsioon ja ultraheli pole midagi avaldanud. Näiteks siin endometrioos saab diagnoosida laparoskoopia abil, mis võib põhjustada tõsiseid raskusi kõhuvalu ja verejooks. Kui endometrioos kahtlustatakse, kasutatakse diagnoosi kinnitamiseks sageli laparoskoopiat.

Endometrioosi on emaka koe healoomuline nihestus teistesse kehaosadesse, näiteks soolestikku. See pole iseenesest tõsine, kuid nagu juba mainitud, võib see viia krooniliseks kõhuvalu ja lisaks määrimisele, st verejooksule, mida ei põhjusta tavalised perioodid. Siiski kasutatakse laparoskoopiat ka otsese ravi eesmärgil, näiteks healoomuliste kasvajate eemaldamiseks emakas (müoom).

Laparoskoopiat kasutatakse ka tsüstide eemaldamiseks munasarjad. Tsüstid on ka healoomulised, vedelikuga täidetud õõnsad kehad, kuid need võivad põhjustada valu ning tuleks seetõttu eemaldada.