Psühhopatoloogilised leiud võimaldavad arstil täpselt kirjeldada patsiendi vaimset seisundit. Järgmine samm diagnoosi suunas on seejärel hinnata kõiki sümptomeid, mis on sageli teatud sündroomidele tüüpilised (nt depressiivne sündroom).
RHK
Psühhiaatrilisi diagnoose nimetatakse nüüd häireteks ja Saksamaal järgitakse häirete rahvusvahelist klassifikatsiooni, mida nimetatakse RHK-ks, mis on praegu 10. väljaandes (RHK-10). Selles klassifikatsioonis klassifitseeritakse kõik psüühikahäired rohkem sümptomite ja kulgemise kui lõpliku põhjuse järgi ning diagnoosi seadmiseks nähakse ette selged kriteeriumid, nagu standardiseeritud intervjuud või kontrollnimekirjad.
Iga diagnoosi jaoks on täpsed ravijuhised, mille järgi patsienti ravitakse. Edasisel töötlemisel võivad orgaanilised põhjused, näiteks a aju välistatud on ka kasvaja, ainevahetushäire või aju arteriosklerootilised muutused, samuti narkootikumide kuritarvitamine.
Kuidas dokumenteeritakse psühhopatoloogilisi leide?
Psühhopatoloogiliste leidude objektiveerimiseks struktureeritud intervjuu juhised nagu AMDP-süsteem ja mitmesugused testimisprotseduurid nagu Hamilton Depressioon Skaala ehk Bech-Rafaelsen Maania Skaala kasutatakse edasisel töötlemisel. See struktureeritud lähenemisviis võimaldab paljudel patsientidel vähendada muret psühhiaatrilise ravi pärast ja vaadata üle oma vaade psühhiaatria erialale.
