Serotoniinipuuduse põhjused
A serotoniini puudulikkust võib põhjustada erinevatel tasanditel: Näiteks kui hormooni tootmise ehitusmaterjalid puuduvad, langeb kontsentratsioon. Peamine komponent serotoniini on L-trüptofaan, nn asendamatu aminohape. See tähendab, et L-trüptofaani ei saa organism ise toota ja see tuleb võtta koos toiduga.
Seetõttu a dieet vähese L-trüptofaani sisaldus võib olla a serotoniini puudus. Tootmise täiendavad komponendid puuduvad, näiteks a-ga hüpotüreoidism, seega kilpnäärme talitlushäire või vitamiin B6 puudus. Kuid kuna serotoniin on oluline ka keha jaoks immuunsüsteemi, võib defitsiit esineda ka autoimmuunhaiguse või kroonilise infektsiooni korral. Lõpuks, kuid mitte vähem oluline, võivad rolli mängida ka keskkonnamõjud ja stress.
Serotoniinipuuduse tagajärjed
Serotoniini puudulikkusel võivad olla erinevad tagajärjed. Kuna hormoon on aju mängib emotsioonide töötlemisel otsustavat rolli, häiritud tasakaal serotoniini kontsentratsioon võib põhjustada meeleolu muutusi. Vastasel juhul võivad inimesel tekkida tundmatud tunded, nagu sage ärevus, stress, loidus ja väsimus.
Pikas perspektiivis võib see avalduda depressioon, ehkki siin tuleb arvestada ka muude teguritega, kuna seos serotoniinipuuduse ja depressiooni tekkimise vahel pole täielikult mõistetav. Kuna serotoniinil on oma osa ka seedimisel, võivad selle põhjustatud sümptomid vähendada kontsentratsiooni korral pikas perspektiivis söömishäireid. See võib põhjustada kehakaalu tõusu ja seega vereringesüsteemi suuremat koormust.
Järgmine tagajärg on termoregulatsiooni häire, st kehatemperatuuri reguleerimine, mis võib põhjustada suurenenud higistamishooge. Pikas perspektiivis mõjutab serotoniini taseme muutus ka seksuaalkäitumist. Näiteks siin võib see viia seksiiha vähenemiseni.
Serotoniini puuduse diagnoosimine
Serotoniinipuuduse diagnoosimiseks tuleb määrata serotoniini kontsentratsioon. Seda saab teha näiteks lihtsal viisil veri test. Alternatiivina võib serotoniini kontsentratsiooni mõõta näiteks väljaheites. Vahepeal on ka uuringuid, mis näitavad, et teatud serotoniini transporterite geneetilised häired võivad olla seotud serotoniini puudumisega.
Hiljuti töötati välja ka uriinianalüüsid, mille käigus saab serotoniini taset kodus hõlpsasti mõõta. Siiski on ka sümptomitega korrelatsiooni probleem. Diagnoosimise probleem seisneb siiski selles, et kontsentratsiooni põhjal ei ole võimalik sümptomite kohta selgeid järeldusi teha, kuna serotoniin mängib aju samuti seedetraktis ja vereringesüsteemis.
Kõik selle sarja artiklid:
