SORKC mudel kujutab endast laiendust nn operantkonditsioneerimisele. See on käitumismudel, mille abil saab selgitada nii käitumise omandamist kui ka käitumist ennast.
Mis on SORKC mudel?
SORKC mudel on mudel, mida kasutatakse peamiselt kognitiivses käitumuslik teraapia käitumise diagnoosimiseks, selgitamiseks või muutmiseks. Käitumismudelites eeldatakse, et konkreetset probleemkäitumist ei tohi uurida eraldi, vaid pigem seoses antud olukorra või sellest tulenevate tagajärgedega. SORKC mudel on mudel, mida kasutatakse peamiselt kognitiivses käitumuslik teraapia käitumise diagnoosimiseks, selgitamiseks või muutmiseks. Mõnikord nimetatakse seda "horisontaalseks käitumise analüüsiks". See hõlmab konkreetse probleemi kohta teabe kogumist ning seejärel korrelatsioonide ja tingimuste tuvastamist. See võimaldab korraldada teavet erinevate käitumisprobleemide kohta ja määrata raviplaani. SORKC mudel on a õppimine teooriamudel, mida laiendasid Kanfer ja Saslow, kusjuures nende hulka kuulus ka organismi muutuja (O), mida algselt kasutati ainult käitumise bioloogiliste põhjuste tähistamiseks. Seejärel täiendati seda muutujat ka kõnealuse isiku omaduste, kogemuste, veendumuste või skeemidega, mis võiksid olla olulised käitumise selgitamisel. S tähistab ärritust, mis on kõik sisemised või välised stiimulid. R tähistab reaktsiooni, C tähistab tagajärgi ja K tähistab juhuslikkust. Seega saab SORKC-mudelit eristada nn vertikaalse käitumise analüüsist, mis analüüsib kõrgema taseme eesmärke ja plaane, mis mõjutavad indiviidi käitumist paljudes olukordades.
Funktsioon, mõju ja eesmärgid
Käitumisvõrrandi kujul kirjeldab SORKC-mudeli alus õppimine töötleb ja selgitab nii selle käitumise esinemist kui ka käitumist ennast. SORKC-mudeli töötas välja Frederick H. Kanfer, kes laiendas biheivioristi veelgi õppimine mudel. See põhineb eeldusel, et inimesed saavad end keskkonnamõjudest mingil määral sõltumatuks muuta, kuna nad suudavad ennast tugevdada või kontrollida, mida võib nimetada ka eneseregulatsiooniks. Eneseregulatsioon tähendab automatiseeritud käitumise katkestamist või siis, kui see ei sobi enam teatud eesmärkide saavutamiseks. Reguleerimisprotsessi käivitab siis teatud eesmärk. Esimeses faasis vaadeldakse enda käitumist ja viiakse see sihtmärgi käitumisega seotuks. Teises etapis võrreldakse sel viisil saadud teavet teatud standardite või võrdluskriteeriumidega. Kui kõnealune käitumine standardini ei jõua, algab õppeprotsess, mille käigus peaks toimuma käitumismuutus, mida seejärel jälle võrreldakse standardiga, kuni uus käitumine vastab standardile. Selle tagajärjel tekib enese tugevdamine ja rahulolu tunne. Kui ollakse arvamusel, et standardini ei jõuta, järgneb iseregulatsiooni jada katkestamine. Iseregulatsiooni protsessis eristatakse järgmisi muutujaid:
- Mõjud väljastpoolt
- Kognitiivsed protsessid, mis pärinevad vastavast inimesest endast ja võivad mõjutada ka keskkonda
- Bioloogilised ja füsioloogilised põhitingimused, mis mõjutavad õppimist, mõtlemist või käitumist.
SORKC mudelit kasutatakse väga laialdaselt, eriti käitumisteraapias:
- Siinkohal viitab S (stiimul) sisemisele või välisele stiimulile ja haarab konkreetse käitumise käivitavad tingimused. (Millistel asjaoludel käitumine toimub?).
- O (organism) tähistab individuaalseid algtingimusi. (Mida vastav isik kogeb?)
- R (reaktsioon) tähistab käitumist, mis järgneb stiimuli olukorrale. (Milline on vastava inimese käitumine?).
- K (kontingentsus) tähistab reaktsioonide ajalist järjestust. (Milline on suhe käitumise ja tagajärgede vahel?
- C (tagajärjed) tähistab vastava käitumise tagajärgi. (Millised on käitumise negatiivsed või positiivsed tagajärjed)?
Selle skeemi kohaselt käivitab stiimul teatud reaktsiooni. Selle tagajärjeks on edasised tagajärjed. Kui protsess kordub, siis reaktsioon tugevneb ja näiteks vaimuhaigused võivad tekkida või neid ka ravida, näiteks stiimuleid muutes või teistsugust käitumist harjutades. Kui terapeut soovib koguda või struktureerida diagnostilist teavet, määratletakse kõigepealt probleemkäitumine. Seejärel kirjeldatakse probleemkäitumist erinevate komponentide abil ja tuvastatakse sisemised või välised stiimulid. Seejärel kirjeldatakse käitumist mõjutavaid tagajärgi või tegureid. Praktikas eristatakse sageli pikaajalisi ja lühiajalisi tagajärgi.
Riskid, kõrvaltoimed ja ohud
Käitumise esimestel päevadel ravi, funktsionaalse käitumise analüüs oli diagnostika tuum, mille põhjal hiljem teraapia kavandati. Vahepeal küsitakse väga sageli, kas individuaalne käitumine ja probleemide analüüs on tõesti väärt. Üks argument on näiteks see, et standardiseeritud, häiretüüpilise protseduuri tõttu ei tundu individuaalne käitumisanalüüs teatud vaimuhaiguste korral vajalik. Hinnatud protseduure pole aga veel kõigi psüühikahäirete korral olemas, seega tuleb neil juhtudel valida või põhjendada individuaalseid meetodeid. Kuid paljudel käitumissüsteemidel, sealhulgas SORKC-mudelil, on näiteks inimestevaheliste protsesside (nt perekonfliktide) kaardistamisel piirangud. Lisaks ei saa seda mudelit kasutada ka kuritarvitamise, tõsise olukorra korral depressioon, vägivald, psühhootilised episoodid või ägedad kriisid.
