Raske ja peenmotoorika arendamine
Vastsündinu saab juba pöörata juhataja. See liikumine toimub aga pigem kontrollimatult. See kontrollimatu juhataja pööramine muutub 3. elukuuga järk-järgult kontrollitud pealiigutuseks.
Püstises asendis saab laps isegi juhataja lühikese aja jooksul ise ja kergitage seda veidi kõhuli. Selles eluetapis kaasneb nende liikumistega endiselt suur füüsiline koormus, kuna lihased pole veel piisavalt tugevad. Teise elukuu lõpus saab laps üha enam oma käsi avada, kuna kaasasündinud haaramisrefleks kaob.
See võimaldab ka beebil esemetest teadlikult kinni haarata ja neist kinni hoida. Kolmanda elukuuga õpib laps end aeglaselt küünarvarredele kalduvas asendis toetama ja ringi vaatama. Lamavas asendis püüab ta jõuda igasuguste asjadeni, mis tema vaatevälja jõuavad.
Neid sihitud haaramisliigutusi arendatakse edasi ja täiustatakse 4. elukuul, kuni need on 6. elukuul lõplikult täiuslikud. Alates 4. elukuust näitab laps ka üha enam pingutusi abiga seista. Kuna jalg lihased pole veel piisavalt tugevad, kukub laps korduvalt kokku.
Viiendal elukuul muutub beeb üha nõtkemaks ja talle meeldib haarata oma jalgadest ning võib nad isegi oma suu. Mõned beebid kiiguvad selles asendis edasi-tagasi. Mõnikord on selle aja jooksul võimalik pöörata ka kõhult seljale või vastupidi.
Nüüd saab pead hoida iseseisvalt ja pikka aega. Kuus kuud üritab laps end vanemate või mööbli abil üles tõmmata. Kõhust selja poole pööramine ja selja tagant kõhu poole pööramine pole enam probleem.
Eriti alates seitsmendast kuust on lihased piisavalt tugevad, et laps saaks lühikese aja jooksul ilma toeta istuda ja isegi seista. Eriti hüppamine vanemate käest kinni hoides pakub beebile naudingut. Pitseerimine on võimalik ka seitsme kuu pärast.
Hiljemalt 9. elukuuks saavad enamik lapsi istuda, samuti roomata, end iseseisvalt seista ja toega seista. Selle aja jooksul arendatakse peenmotoorikat nii, et saaks kasutada pintsette haarata väikseid objekte nii täpselt. Harjutatakse ka esemete viskamist. Edasisel kursusel järgneb vaba seismine ilma abita.
12. kuul järgneb paar sammu kõndimine ja trepist üles ronimine. 15 kuu pärast pole vaba kõndimine enam probleem. Kaheaastaselt on kõndimine järjest ohutum.
Kolmandal aastal lisanduvad sellised oskused nagu kolmerattaline sõit ja ehitusplokid. Nelja aasta vanuseks on trepid ohtu valdamata ja 5. eluaastaks saab laps juba ühele hüpata jalg. Siinkohal oleks selgelt märgatavad kõndimisega seotud probleemid, näiteks lapse varvaste varvaste tiputamine, mida täheldatakse umbes 5% kõigil eelkooliealistel lastel.
Kõik selle sarja artiklid:
