Anosmia: põhjused, ravi, prognoos

Lühiülevaade

  • Mis on anosmia? Haistmisvõime kaotus. Nagu haistmismeele osaline kaotus (hüposmia), on anosmia üks haistmishäireid (düsosmia).
  • Sagedus: anosmia mõjutab hinnanguliselt viit protsenti Saksamaal elavatest inimestest. Selle haistmishäire esinemissagedus suureneb koos vanusega.
  • Põhjused: nt hingamisteede viirusnakkused, nagu külmetus nohu, sinusiit või COVID-19, allergiline riniit, atroofiline riniit (kroonilise riniidi vorm), ninapolüübid, nina vaheseina kõrvalekalle, ravimid, saasteained ja toksiinid, Parkinsoni tõbi, Alzheimeri tõbi, hulgiskleroos, peatrauma, ajukasvaja jne.
  • Diagnoos: arsti-patsiendi konsultatsioon, kõrva-nina-kurgu uuring, haistmisuuringud, vajadusel täiendavad uuringud
  • Ravi: olenevalt põhjusest, nt ravimitega (nagu kortisoon), operatsioon (nt ninapolüüpide puhul), haistmisõpetus; põhihaiguste ravi

Sõltuvalt sellest, kus on haistmistaju halvenemise põhjus, jagavad arstid haistmishäired, nagu anosmia, sinunasaalseteks ja mittesinunasaalseteks:

Sinuasaalne haistmishäire

Anosmiat või muid haistmishäireid kirjeldatakse kui sinunasaalseid häireid, kui põhjuseks on haigus või muutus ninas ja/või ninakõrvalurgetes. Ülemise ninakäigu haistmislimaskesta funktsioon on põletiku tõttu häiritud ja/või sissehingatava õhu tee haistmis limaskestale on enam-vähem ummistunud.

Lõhna kadu on tüüpiline ka koroonaviirusnakkuse Covid-19 puhul, mille varase sümptomina esineb sageli anosmia. Kuidas see täpselt tekib, pole veel täielikult teada. Tõenäoliselt on sellega seotud aga mitmed tegurid, nagu nina limaskesta turse (sinunasaalne põhjus), haistmislimaskesta kahjustus ja haistmissignaali raja häired ajus (mitte-sinunasaalsed põhjused, vt allpool).

Teine võimalik sinunasaalse haistmishäire põhjus on allergiline riniit: kui nina limaskest läheb põletikku ja paistetab näiteks heinapalaviku või kodutolmuallergia tagajärjel, tunnevad haiged lõhna vaid piiratud määral või üldse mitte. .

Muudel juhtudel tekib anosmia seoses nn atroofilise riniidiga. Selle kroonilise riniidi vormi puhul muutub limaskest õhemaks ja kõveneb. Seda esineb sageli vanematel inimestel ja neil, kes põevad granulomatoosi koos polüangiidiga (Wegeneri tõbi). Atroofiline riniit koos järgneva anosmiaga võib areneda ka pärast siinuse operatsiooni ja nina limaskesta pikaajaliste bakteriaalsete infektsioonide korral.

Kasvajad ninas või ninakõrvalkoobastes võivad samuti blokeerida meie sissehingatava õhu tee lõhnaepiteelini.

Mittesinunasaalne haistmishäire

Mittesinunasaalsed haistmishäired on need, mis on põhjustatud haistmisaparaadi enda (haistmislimaskest, haistmistrakt) kahjustusest.

Väga sageli on see postinfektsioosne haistmishäire. See on püsiv lõhnataju häire pärast ajutist (ülemiste) hingamisteede infektsiooni, ilma sümptomiteta intervalliga infektsiooni lõpu ja haistmishäire alguse vahel. Lisaks tajub kuni 25 protsenti mõjutatud inimestest lõhnu erinevalt (parosmia) või teatavad lõhnahallutsinatsioonidest (fantosmia). Infektsioonijärgsed haistmishäired on tõenäoliselt peamiselt põhjustatud haistmislimaskesta (haistmisepiteeli) otsesest kahjustusest.

Muud võimalikud mittesinusaalse haistmishäire põhjused on

  • Kraniotserebraalne trauma: kukkumise või pähe löögi korral võivad haistmisnärvid täielikult või osaliselt katkeda. Või võivad tekkida verevalumid või verejooksud ajupiirkondades, mis vastutavad haistmisstiimulite tajumise ja töötlemise eest. Lõhnataju osaline või täielik kaotus (hüposmia või anosmia) tekib selliste traumaatilise ajukahjustuse korral üsna ootamatult.
  • Mürgised ja kahjulikud ained: need võivad põhjustada haistmislimaskesta ägedat ja kroonilist kahjustust ning seega põhjustada mittesiinuse haistmishäiret (nt anosmia kujul). Võimalikud vallandajad on formaldehüüd, tubakasuits, pestitsiidid, süsinikmonooksiid ja kokaiin. Samamoodi võib kiiritusravi põhjustada vähihaigetel lõhna kadu (anosmia) või osalist lõhnakaotust (hüposmia).
  • Ravimid: Mõned ravimid võivad kõrvaltoimena põhjustada mittesinunasaalset haistmishäiret. Nende hulka kuuluvad antibiootikumid (nt amikatsiin), metotreksaat (kasutatakse suuremates annustes vähiravimina), antihüpertensiivsed ravimid (nt nifedipiin) ja valuvaigistid (nt morfiin).
  • Operatsioonid, infektsioonid ja kasvajad koljus: operatsioon ja kasvajad kolju sees, samuti kesknärvisüsteemi infektsioonid võivad häirida haistmissignaali rada, põhjustades mittesinunasaalset haistmishäiret.
  • Vanus: võime lõhnata loomulikult väheneb vanuse kasvades. Parkinsoni või Alzheimeri tõbe tuleks aga alati käsitleda kui võimalikku põhjust vanematel inimestel, kellel on lõhnakaotus.

Kui haistmishäire põhjust ei leita, diagnoosivad arstid "idiopaatilise haistmishäire". See on seega tõrjutuse diagnoos.

Anosmia: sümptomid

Lõhna kadu on anosmia keskne tunnus. Rangelt võttes eristavad arstid funktsionaalset ja täielikku anosmiat:

  • Funktsionaalne anosmia: haistmismeel on nii tõsiselt häiritud, et seda ei saa enam igapäevaelus mõistlikult kasutada – isegi kui üksikuid lõhnu on aeg-ajalt nõrgalt või lühiajaliselt veel tunda. See järelejäänud lõhnataju on aga tühine.

Olgu funktsionaalne või täielik anosmia – haigete igapäevane kogemus on lihtne: “Ma ei tunne enam lõhna”, st ma ei saa enam oma nina käest küsida, kas piim on hapu, eelmise päeva T-särk lõhnab higi järele või parfüümi kingitus mu elukaaslaselt on hitt or miss.

Lisaks on paljudel anosmiaga inimestel probleeme maitsmismeelega: enamik neist tunneb soolaseid, hapusid, magusaid ja kibedaid asju normaalselt, kuid ei suuda eristada teatud maitseid. Selle põhjuseks on asjaolu, et selleks pole vaja mitte ainult keele maitseretseptoreid, vaid ka haistmisretseptoreid – ainult koosmõjus saab maitse täielikult avalduda.

Anosmia: tagajärjed

Lõhna kadumisega kaob aga mitte ainult lõhna rikastav funktsioon, vaid ka hoiatav funktsioon: anosmiaga inimesed ei tunne lõhna, näiteks kui toit põleb pliidiplaadil, toit on riknenud või gaasiküte on tekkinud. leke.

Samamoodi ei suuda anosmiaga inimesed tuvastada vannitoas või köögis higilõhna ega halba lõhna. Teadmine, et erinevalt iseendast oskavad teised inimesed seda väga hästi märgata, võib anosmiahaigetele panna suure psühholoogilise pinge alla.

Anosmia: ravi

Kas ja kuidas saab häiritud lõhnataju taastada, sõltub selle põhjusest.

Kroonilist ninapolüüpideta rinosinusiiti ravitakse täiskasvanutel lokaalsete kortisoonipreparaatide (sprei) ja soolase vee ninaloputusvahenditega. Kortisoonil on põletikuvastane toime; ninaloputus aitab lahti kinni jäänud lima. Bakterite korral määrab arst mõnikord ka antibiootikume.

Kortisoonipihustit on kõige parem kasutada "tagurpidi". Kui süstite pihustit mõlemasse ninasõõrmesse püstises asendis, jõuab sihtkohta vaid väike kogus toimeainet. Kui kasutada pihustit tagurpidi, siis seevastu jõuab rohkem kortisooni ninaõõnes haistmis limaskestale.

Ninapolüübid ise eemaldatakse väga sageli kirurgiliselt. See parandab nina hingamist ja – kui polüübid on blokeerinud ninakõrvalkoobaste sissepääsu – vähendab korduva sinusiidi riski. Mõlemad võivad parandada haistmismeelt. Kui teie ninas või põskkoobastes on kasvaja, mis blokeerib sissehingatava õhu tee haistmisepiteelini, tehakse tavaliselt ka operatsioon. Sama kehtib ka siis, kui kõver ninavahesein põhjustab õhuvoolu takistusena hüposmiat või anosmiat.

Kui haistmishäire on tingitud allergilisest nohust, on lokaalsed kortisoonipreparaadid kõige lootustandvam ravivõimalus. Sõltumata sellest, kas ja kui suurel määral on kahjustatud isiku haistmismeel häiritud, saab allergiat ennast vastavalt vajadusele ravida (nt vältida nii palju kui võimalik allergeene, võimaluse korral hüposensibiliseerimist).

Muudest riniidi vormidest põhjustatud anosmia või muude haistmishäirete (nt teadmata põhjusega riniit = idiopaatiline riniit) puhul puuduvad üldised ravijuhised. Selle asemel on sellistel juhtudel soovitatav proovida individuaalset ravi.

Kui ravim põhjustab lõhna kadumise, saab raviarst kontrollida, kas ravimi kasutamist saab katkestada. Haistmishäire tavaliselt kaob. Kui ravi katkestamine ei ole võimalik, võib mõnikord annust vähendada. See võib vähemalt parandada haistmisvõimet.

Mitte mingil juhul ei tohi te omal algatusel väljakirjutatud ravimite võtmist katkestada ega annust vähendada! Arutage seda alati kõigepealt oma arstiga.

Struktureeritud haistmisõpe on soovitatav ka nakkusjärgsete haistmishäiretega patsientidele. Võimalusel tuleks treeningutega alustada esimese aasta jooksul pärast haistmishäire tekkimist. Vajadusel võib proovida ka medikamentoosset ravi (lisaks), näiteks kortisooniga.

Kui haistmismeele (osalise) kaotuse taga on põhihaigused, nagu Alzheimeri tõbi, hulgiskleroos või ajukasvajad, on nende eriarstiabi esmatähtis.

Kaasasündinud ja vanusega seotud anosmia ravi ei ole võimalik.

Haistmisõpe

Nagu mainitud, soovitavad eksperdid struktureeritud haistmisõpetust, eriti nakkusjärgsete haistmishäirete puhul. See võib olla kasulik ka traumaatilise ajukahjustuse järgsete haistmishäirete korral.

Haistmishäirete diagnoosimisel kasutatakse sarnasel viisil ka haistmisharjutusi (vt allpool). Alternatiivina sellistele pliiatsidele kasutavad mõned inimesed haistmistreeninguks puhaste eeterlike õlide viaale.

Samuti saate oma mälu abil haistmismeelt treenida. Näiteks proovige täpselt meeles pidada värskelt küpsetatud kaneelitähtede või värskelt jahvatatud kohvi lõhna. Või mõelge, kuidas õhk lõhnab, kui kuumal suvepäeval tuleb tugev paduvihm.

Näpunäiteid igapäevaeluks

  • Suitsuandurid teie enda neljas seinas on alati olulised – aga eriti siis, kui teil on anosmia ja seetõttu ei suuda te põlemislõhna varakult tuvastada.
  • Kas teil on veel vähemalt osa oma haistmismeelest? Seejärel võib toidule kontsentreeritud aroomide lisamine muuta selle maitsvamaks ja nauditavamaks.
  • Hoidke oma toitu korralikult. Vajadusel märkige üles ostukuupäev ja avamiskuupäev (nt purkide või piimapakkide puhul). Kasutage toitu soovitatud ajavahemiku jooksul. Samuti pidage meeles: Lisaks lõhnale ja maitsele võivad riknemisele viidata ka mõne toidu konsistents ja värvus.
  • Mõned anosmiaga inimesed järgivad isikliku hügieeni, riiete vahetamise ning vannitoa ja köögi koristamise kindlaid ajakavasid. Nende enda nina ei saa ju märku anda, kui sellisteks tegevusteks on aeg. Kindlaksmääratud graafikud annavad mõjutatud inimestele turvatunde nii enda kui ka kodu puhtuse osas – sageli suureks psühholoogiliseks kergenduseks.

Meditsiiniline ajalugu

Haistmishäire selgitamiseks võtab arst esmalt teie haigusloo (anamneesi). Selleks küsib ta sinult haistmishäire sümptomite ja võimalike põhjuste kohta. Võimalike küsimuste hulka kuuluvad näiteks

  • Kui kaua sa pole saanud midagi lõhna tunda?
  • Kas olete järsult kaotanud haistmismeele või on haistmishäire arenenud aeglaselt?
  • Kas lõhna kadumine on täielik või tunnete siiski üksikuid nõrku lõhnu?
  • Kas teil on muid sümptomeid, näiteks probleeme maitsega?
  • Kas teil on/on olnud ülemiste hingamisteede põletik, mis võib olla seotud haistmishäirega?
  • Kas teil oli enne haistmismeele kaotamist peavigastus või operatsioon?
  • Kas teil on mõni haigusseisund, näiteks krooniline sinusiit või allergia?
  • Kas te võtate mingeid ravimeid ja kui jah, siis mis see on?

Füüsiline läbivaatus

Haigusloo küsitlusele järgneb kõrva-nina-kurgu uuring, sealhulgas nina endoskoopia (rinoskoopia). Nina, ninaneelu, ninakõrvalkoobaste ja haistmislõhe (piirkonna ülemises ninakäigus, kus asub haistmislimaskest) üksikasjaliku uurimise käigus otsib arst turse, põletiku, ninapolüüpide ja eritiste tunnuseid.

Samuti võivad nad paluda teil hingata kordamööda läbi kummagi ninasõõrme, hoides samal ajal teist oma käega suletuna. See näitab, kas õhuvool ühel küljel võib olla takistatud.

Lõhna test

Siin on mõned üksikasjalikud testimisprotseduurid:

Nuusutavad pulgad

Nuusutamispulgad (lõhnapulgad) on lõhnaainega täidetud viltpliiatsid. Need on eelistatud katsemeetodid haistmishäirete selgitamiseks, kuna neid on lihtne läbi viia ja võimalikud on erinevad testivariandid.

Näiteks saab haistmispliiatseid kasutada identifitseerimistesti tegemiseks. Sellega testitakse patsiendi võimet ära tunda ja eristada erinevaid lõhnu. Selleks hoiab arst patsiendi mõlema ninasõõrme all üksteise järel 12 või 16 erinevat “nuusutamispulka”. Patsient peaks proovima vastavat lõhna tuvastada valikukaardi abil, millele on märgitud kõik lõhnad.

UPSIT

Lühend UPSIT tähistab Pennsylvania ülikooli lõhnatuvastustesti. Selle käigus kantakse paberile 40 erinevat mikrokapslitesse pakendatud lõhnaainet. Niipea, kui kapslit pastakaga hõõruda, eraldub vastav lõhn. Patsiendil palutakse proovida seda neljast sõnast koosnevast loendist tuvastada.

CCCRC

Conneticuti kemosensoorsete kliiniliste uuringute keskuse (CCCRC) test ühendab endas identifitseerimistesti ja lävetesti: identifitseerimistestis peab patsient ära tundma ja nimetama kümme erinevat lõhna, mis on talle klaas- või plastviaalides esitatud. Lisaks testitakse haistmisläve erineva kontsentratsiooniga butanooli lahustega.

Haistmispotentsiaalide mõõtmine

Uuritavate ainetena hoiab arst järjest patsiendi nina ees erinevaid puhtaid lõhnaaineid, näiteks roosilõhna (keemiline: fenüületüülalkohol). Tavaliselt vallandab see ainult haistmisnärvide nõrga erutuse. See on kontrastiks näiteks vesiniksulfiidile oma intensiivse mädamuna lõhnaga.

Haistmispotentsiaalide mõõtmine on väga keeruline. Seetõttu tehakse seda ainult spetsialiseeritud kliinikutes ja meditsiiniasutustes.

Muud testid

Anosmia: progresseerumine ja prognoos

Põhimõtteliselt ei ole haistmishäireid, nagu anosmiat, lihtne ravida ja haistmisvõimet ei saa alati uuesti normaliseerida. Noorematel patsientidel ja mittesuitsetajatel on eduvõimalused üldiselt paremad kui vanematel inimestel ja suitsetajatel. Täpseid prognoose pole aga võimalik teha, vaid ainult üldised näidustused:

Anosmia või hüposmia (ülemiste) hingamisteede ägeda viirusinfektsiooni, näiteks nina limaskesta põletiku (riniidi) või põskkoopapõletiku taustal ei ole tavaliselt murettekitav. Haistmishäire on tavaliselt ajutine ja paraneb uuesti, kui infektsioon on paranenud. Pikaajalise põletiku korral võib haistmismeel aga jäädavalt halveneda või täielikult kaduda, sest haistmisepiteel hävib või uueneb järk-järgult.

Kui haistmishäire põhjuseks on ravimid, toksiinid või saasteained, võib haistmisvõime pärast nende ainete kasutamise lõpetamist (nt pärast keemiaravi) uuesti paraneda. Samas on võimalik ka pöördumatu kahjustus püsiva haistmishäirega, näiteks kui happed on hävitanud haistmisepiteeli basaalkihi.

Ligikaudu kahel kolmandikul nakkusjärgsete haistmishäiretega patsientidest paraneb lõhnataju spontaanselt ühe kuni kahe aasta jooksul. Ülejäänud osas jääb haistmismeele halvenemine või lõhna kadu püsivaks. Üldiselt, mida noorem on patsient ja mida lühem on häire kestus, seda suurem on paranemise võimalus.

  • kõrge jääklibisemine
  • naissoost sugu
  • noorelt
  • mittesuitsetaja
  • haistmisfunktsioonis pole külgmisi erinevusi
  • Lõhnahäireid pole nii kaua eksisteerinud

Põhihaigustega nagu Parkinsoni, Alzheimeri tõve või diabeediga kaasnevate haistmishäirete puhul ei ole võimalik ennustada, kas ja mil määral haistmisvõime põhihaiguse ravi tulemusena taas paraneb.

Haistmismeele loomulikku vanusega seotud langust ei saa peatada ega parandada. Ka kaasasündinud anosmia vastu ei saa midagi teha.