Diagnoos
Diagnoos pannakse põhjal füüsiline läbivaatus ja pildistamine (nt Röntgen). Lastearst tunneb sageli juba lamava või seisva lapse vööri jalgade ulatust. Huvitav võimalus, mis võimaldab ka vanematel progresseerumist ära tunda, on beebi jalgade kontuuride registreerimine pinnale või fotodokumentatsioon progresseerumise ajal.
See võimaldab vanematel näha, kas bandy jalgade areng muutub tugevamaks, nõrgemaks või samaks. Lisaks saab arst suruda lapse sisemised pahkluud ja mõõta põlvede vahelist kaugust. Tabelite abil saab määrata rihmajalgade ulatuse.
Täiendava diagnostilise meetmena võib an Röntgen jalgadest saab võtta. Siin on nurk kints ja sääreluu saab uuesti määrata. Siin saab hinnata ka luuküpsuse astet.
Ravi
Enamikul juhtudel ei ole ravi normaalse arenguprotsessi tõttu vajalik. Kui agajalg positsioon on väga väljendunud ja ei taandu ootuspäraselt 3. eluaastale, siis saab kasutada kingataldade kasutamist. Need on kiilukujulised sisetallad.
See kiil surutakse jala välisserva alla. Kiil surutakse jala välisserva alla, mis tõstab selle ülespoole ja põlve kallutatakse füsioloogilisel (normaalsel) teljel sisekülje poole. Kiilu kõrgus sõltub sellest, kui väljendunud on vööri jalad.
Lisaks saab füsioteraapiat kasutada vastavate lihaste tugevdamiseks. Väga väljendunud juhtudel on võimalik kirurgiline sekkumine. Seda näidatakse siis, kui on ette näha, et põlveliigese ei sirgu loomulikult ja sisetallad ei saavuta piisavat edu.
Antud juhul on kasutatud osteotoomia ümberpaigutamist. Sääreluu välisküljest eemaldatakse luukiil juhataja. See teeb jalg väljastpoolt lühem ja põlv kaldub väljapoole, tuues põlve horisontaalsemasse asendisse. Teise võimalusena võiks ka sees oleva luu laiali laotada - ka siin kaldub põlve väliskülg allapoole (kaudaalselt).
