Digitaalse hambatooni määramine (sünonüüm: digitaalse hambavärvi mõõtmine) on protseduur hambapinna varju pakkuvate komponentide täpseks hindamiseks enne hambavärvi restaureerimiste valmistamist. Hambavärvi õige määramine on hambavärvi taastuste valmistamisel väga keeruline samm, sest loodusliku hamba värvimulje koosneb kolmest erinevast komponendist:
- Heledus („väärtus“)
- Värviküllastus („Chroma”)
- Hue (Hue)
Tavalise hambatooni määramise teeb vaatleja ehk hambaarst või hambatehnik nn värvirõngastega. Need sisaldavad töödeldava materjali materjaliproove, näiteks komposiit (plastist) või keraamikat mitmetes saadaolevates toonigruppides ja nõuavad palju kogemusi. Heleduse, varju ja küllastuse erinevused ning individuaalsed iseärasused (praod, emailiga plekid jms) registreeritakse seda tüüpi varju määramisel hambapinna visandi abil. Selles protsessis mõjutavad vaatleja silma värvivalikut paratamatult sellised muutlikud tegurid nagu:
- Muutuvad valgustingimused hambaravipraktikas (kunstlik valgus, päevavalgus, kellaaeg).
- Erinevad valgustingimused hambaravikabinetis ja laboris.
- interaktsioonid hambavärvi keskkonnavärvidega (riided, nahk värv, jumestus).
- Vaataja värvinägemise puudus
- Värvi kohandamine vaatleja silmaga. Kohanemise vältimiseks on kasulik vaadata hammast vaid mõni sekund ja vahepeal suunata pilk sinisele pinnale.
Nendest piirangutest lähtudes on digitaalse hambatooni määramise eelised:
- Mõõtmistulemused luuakse objektiivselt
- Salvestatud reprodutseeritavalt ja
- Tehakse hambalaborile sekunditega kättesaadavaks.
- Digitaalfoto võrdlushambast koos selle pinnastruktuuri eripäradega säästab ebatäpsema käejoonise ja kaasneb laboritöö etappidega.
Näidustused (kasutusvaldkonnad)
Digitaalse hambatooni määramise teostab hambalabor enne hambavärvi restaureerimiste valmistamist. spoonid (spoonid) ja ülikeraamilised kroonid, eriti kui taastamine hõlmab ühe hamba eesmist piirkonda. Samuti võib see olla kasulik komposiittäidistega (plastist täidisega) lõikehammaste taastamisel, kui nende valmistamisel kasutatakse keerukaid mitmevärvilisi ja mitmekihilisi tehnikaid.
Enne hambatooni digitaalset määramist
Enne hambavärvi digitaalset määramist tuleks hinnatav hamba pind puhastada ilma seda kuivatamata. Seda seetõttu, et kui varasemate ravimeetmete abil eemaldatakse hambamaterjalist niiskus, muutub selle varjutusefekt. Seega tuleks hambatooni määramine teha raviseansi alguses.
Protseduur
Digitaalset hambatooni määramist saab üldjuhul teha kahe erineva tehnika abil: üks on nn kolorimeeter ja teine spektromeeter. Kui esimene sõltub ümbritsevast valgusest ja seega muutujast, mis mõjutab tulemust tugevalt, töötab spektromeeter valguse mõjudest sõltumatult, ekstrapoleerides ümbritseva valguse ja hamba peegelduva valguse erinevust. Kuna looduslik hammas koosneb ainetest dentiin (hambaluu) ja emailiga, mis on eri värvi ja läbipaistvusega ning esinevad ka hambast erineva paksusega kael kuni sisselõike servani annab see halvimal juhul palju värvilisi nüansse. Spektromeeter võtab seda arvesse värvikaardistamise abil, mille käigus mõõdetakse mitu korda hambapinda ja luuakse pinna diferentseeritud “kaart”. Alternatiivne variant on jagamine kolmeks alaks, kolme ala mõõtmine, mis piirdub ainult domineeriva värviga kael hamba, hamba keskosa ja sisselõike serv. Ainult värvi määramine ei anna hambatehnikule kogu vajalikku teavet. Lisaks pakuvad spektromeetrid (nt SpectroShade Micro) võimalust digitaalseks fotograafiaks, mis salvestab individuaalseid omadusi, näiteks valged laigud (valged katlakivi) emailiga praod ja emaili läbipaistvus. Kui spektromeetriga saab lisaks looduslikule hambainele mõõta ka keraamikat, saab hambaravitöö tulemust võrrelda etalonhamba spetsifikatsioonidega.
