Lühiülevaade
- Lülisamba vigastuse sümptomid: seljavalu, piiratud/puudulik liikuvus ja/või tundlikkus, turse
- Lülisamba vigastuse diagnoosimine kuvamisprotseduuride, näiteks röntgeni, MRI, CT abil
- Lülisamba vigastuse ravi: immobiliseerimine/stabiliseerimine, vajadusel kirurgiline sekkumine, valu või lihasspasmide medikamentoosne ravi
Tähelepanu!
- Autoõnnetused ja spordiõnnetused on kõige levinumad lülisambavigastuste põhjused. Pärast kukkumist või vägivaldset kokkupõrget on lülisamba vigastused sageli röntgenipildil nähtavad.
- Kui lastel on vigastatud seljaaju, võib närvide talitlushäire olla vaid ajutiselt. See tähendab, et neil on lühiajaline valu, mis kiirgab jalgadesse või kätesse.
- Kui lülisambavigastuse tagajärjel tekkinud osaline halvatus taandub mõne nädala jooksul, on täieliku paranemise võimalused head. Seevastu sümptomid, mis esinevad ka kuue kuu pärast, jäävad sageli püsivaks.
Lülisamba vigastus: sümptomid
Need sõltuvad sellest, millised struktuurid said lülisambavigastuses kahjustatud ja millises ulatuses. Üldiselt põhjustab selgroovigastus selliseid sümptomeid nagu
- Seljavalu
- Liikumispiirang või liikumisvõimetus
- Turse ja hematoomid
Lülisamba vigastamise korral on sageli kahjustatud närvid ja seljaaju, kuna struktuurid asuvad lähestikku.
Seljaaju vigastuste sümptomid
Kui seljaaju on kahjustatud seljaaju vigastusest, kajastub see funktsionaalsetes häiretes vigastatud kohas ja allpool. Kui vigastus on näiteks kaela piirkonnas, ei pruugi kahjustatud isik enam käsi (õigesti) liigutada. Kui seljaaju on kahjustatud allpool, võib see väljenduda jalgade funktsionaalsetes häiretes. Mõnikord ei suuda nad enam oma soolestikku ja põit kontrollida.
Lisaks on kahjustatud isikul valu kahjustatud piirkonnas.
Närvikahjustuse sümptomid
Närvivigastuste korral kaotab haigestunud isik tunnetuse vigastatud piirkonnas ja selle ümbruses ning sageli ei ole tal enam kontrolli mõjutatud närvide poolt toidetavate lihaste üle. See piirang võib olla täielik või osaline, ajutine või püsiv. Viimasega on tegemist näiteks siis, kui seljaaju närviteed on hävinud või seljaaju katkenud.
Lihasvigastuste sümptomid
Kui teatud kehaosade liikumine on lülisambavigastuse tõttu püsivalt piiratud või võimatu, võivad enam kasutamata lihased jäädavalt lüheneda.
Lülisamba vigastus: diagnoos
Seljaaju vigastuse (luu, seljaaju) ja sellega kaasnevate vigastuste (nt naaberlihaste) täpse asukoha ja ulatuse kindlaksmääramiseks kasutab arst pildistamistehnikaid. Need sisaldavad:
- Röntgenipilt: röntgenipilt näitab, kas luustruktuurid (nt selgroolülid) on vigastatud. Seljaaju kahjustus pole aga nähtav.
- Kompuutertomograafia (CT): see võib näidata luu selgroo vigastusi palju täpsemalt kui röntgenikiirgus. CT-skaneerimisel on näha ka teisi koe struktuure.
- Magnetresonantstomograafia (MRI): nagu kompuutertomograafia, annab see meetod, mida tuntakse ka kui magnetresonantstomograafiat, väga üksikasjalikke pilte. Need aitavad arstil avastada näiteks seljaaju või seljaaju sidemete vigastusi. Kuid see meetod näitab luu vigastusi vähem täpselt.
Lülisamba vigastus: teraapia
Kirurgiline sekkumine võib osutuda vajalikuks lülisamba vigastuse korral, näiteks kui arst peab eemaldama seljaaju survestavad luutükid või verekogumid. Seejärel immobiliseerib ta patsiendi või lülisamba, kuni luud ja muud kuded on paranenud. Mõnikord on operatsiooni ajal vaja sisestada ka terastihvtid, et stabiliseerida vigastatud lülisammast.
Lülisamba vigastusest tulenevat valu saab leevendada valuvaigistitega (valuvaigistitega). Mõõduka ebamugavustunde vastu aitavad sellised toimeained nagu ibuprofeen või paratsetamool. Pärast operatsiooni on seevastu sageli vaja tugevamaid valuvaigisteid (opiaate).
Kui lülisambavigastuse tagajärjeks on lihasspasmidest tingitud halvatus (spastiline halvatus), määrab arst lihasrelaksante – st ravimeid, mis leevendavad spasmi. Selline spastiline halvatus võib tekkida isegi nädalaid pärast õnnetust.
Pärast ägedat ravi saab patsient tavaliselt füsioteraapiat ja tegevusteraapiat, et aidata tal kiiresti ja võimalikult täielikult lülisambakahjustusest taastuda.
Lülisamba vigastus: mida teha?
Lülisambavigastuse kahtluse korral peavad esmaabiandjad olema äärmiselt ettevaatlikud – väikseimgi liigutus võib viia püsiva halvatuseni. Esmaabi lülisambavigastuse korral on seega järgmine:
- Helistage viivitamatult kiirabile!
- Rahustage kannatanut.
- Kui vigastatu on teadvusel, ärge teda võimalusel liigutage. Paluge neil hoida oma pea ja kael väga paigal. Kui olete omandanud emakakaela lahase hoidmise (vt allpool), saate seda kasutada pea- ja kaelapiirkonna stabiliseerimiseks.
- Kui vigastatu on teadvuseta, tuleb ta asetada lamamisasendisse – teadvusetus on ohtlikum kui vigastatu liigutamisest tekkinud kahju. Kui teadvuseta inimene lamab selili, võib tema keel või oksendamine takistada tema hingamisteid ja põhjustada lämbumist.
Emakakaela lahase hoidmiseks põlvitage kannatanu pea juures, võtke ühe käega kinni tema kaelast, toetades kaela sõrmedega ja toetades pöial rangluule. Teise käega hoidke pead tugevalt ja suruge see kergelt vastu vastas olevat küünarvart, muutes selle toetavaks lahaseks.
Lülisamba vigastus: millal pöörduda arsti poole?
Lülisamba vigastuste ennetamine
Selgroovigastus tekib muidu tervetel inimestel ebatavaliselt tugeva löögi, näiteks vägivaldse kukkumise, (mootorratta)õnnetuse või muu sarnase tagajärjel. Peamine viis vigastuste ennetamiseks on käituda sportides ja liikluses ettevaatlikult ning mitte võtta tarbetuid riske. Mootorratturid võivad ja peaksid kandma spetsiaalseid lülisamba kaitsmeid, samas kui autojuhid peaksid jälgima, et nende istmete peatoed oleksid hästi reguleeritud, et need stabiliseeriksid kaelapiirkonda.
Mida veel saate teha: Regulaarne, sihipärane jõutreening tugevdab seljalihaseid, mis omakorda võivad siis selgroogu paremini toetada. See võib ettenägematu löögi korral vältida lülisamba vigastust.
