Formato reticularis moodustab inimesel närvipõimiku aju mis koosneb nii hallist kui ka valgest ainest (substantia alba ja substantia grisea) ning läbib tervikut ajutüve. See laieneb selgroog ja koosneb ulatuslikest, hajusalt ühendatud neuronivõrkudest. Formio reticularis kontrollib muu hulgas ärkveloleku ja magamise seisundeid, elutähtsaid vereringe - ja hingamiskeskusi oksendamine mootorisüsteemi keskosa ja suured osad.
Mis on formatio reticularis?
Formatio reticularis on mitmesuguste neuronite võrgustik, mis ulatub ajutüve Euroopa selgroog. Ladinakeelne termin formatio reticularis koosneb terminitest formatio (= kujundamine või moodustamine) ja reticulum (= väike võrk). Saksa keeles on tühine nimi Hirnnetz (aju mõnikord kasutatakse ka võrku). Tavaliselt kasutatakse ka terminit retikulaarne moodustumine. Neuronivõrk koosneb valgest ja hallist ainest (substantia alba ja substantia grisea). Retikulaarne moodustis töötleb teavet kõigi aju. Selles asuvad vereringe- ja hingamiskeskused ning see on seotud une ja ärkveloleku kontrollimisega. Meditsiinikirjanduse osad määratlevad formatio reticularist selle tugeva seotuse tõttu negatiivselt. Seega hõlmab see kõiki kiu trasse ja neuroneid ajutüve mis ei täida selgelt motoorseid ega sensoorseid funktsioone. Eelduseks peaks olema siiski see, et kiudtraktid või neuronid asuksid mesentsefalonis, rhombencephalonis või müelencefalonis (aju spetsiifilised alampiirkonnad). Selle negatiivse definitsiooni eeliseks on see, et see välistab retikulaarse moodustise üksikute alampiirkondade sageli raske piiritlemise.
Anatoomia ja struktuur
Formiaat reticularis võib jagada kolme suurde põhirühma. Vastavalt sellele eristatakse
- Mediaantsoon,
- Külgmine tsoon ja
- Külgsuunas külgnev mediaalne tsoon
eristada. Keskmine tsoon koosneb kitsastest rakuplaatidest, mida nimetatakse Raphne tuumadeks. Seda tsooni kasutatakse teabe töötlemiseks. Siinkohal teave muudest ajupiirkondadest (nt Limbiline süsteem või otsmikukoor) võetakse samuti vastu ja edastatakse. Külgmine tsoon vastutab peamiselt mootorite efferentide eest. See tsoon koosneb väikestest rakkudest. Seevastu külg külgnev mediaalne tsoon koosneb suhteliselt suurtest rakkudest. Siit edastatakse teave ja ained programmile nägemiskühm ja osaliselt ajukoorele (mõlemad on ajupiirkonnad). Lisaks teave selgroog, väikepeaja aju sensoorsed närvituumad saabuvad mediaalsetesse tsoonidesse.
Funktsioon ja ülesanded
Formato reticularis erinevad tsoonid suunavad keha elutähtsaid funktsioone. Näiteks, oksendamine ja neelamist kontrollitakse siit. Formio reticularis on seotud ka urineerimisega. Terminit urineerimine kasutatakse kuseteede tühjendamise füüsilise protsessi kirjeldamiseks põis. Ajuvõrgu eripära on see, et see ühendab motoorsed alafunktsioonid terviklikuks juhtivuseks (edastamise ja komplekteerimise funktsioon). Siin koondatakse, töödeldakse ja lõpuks edastatakse teave peaaegu kõigist ajuosadest. Suur osa teabest saadetakse ELile väikepea, peaaju ja dientsephaloon. Sellepärast räägime ka ajuvõrgust kui “sillast diencephaloni”. Formato reticularis kontrollib ka teadvust ning ärkveloleku ja magamise seisundite eristamist. Kirjanduses on väidetavalt ka sellega seotud valu kontroll. Samuti osaleb formatio reticularis vereringesüsteemi juhtimisel (kardiovaskulaarsüsteem) kui ka hingamiskeskuse mõjutamine. Kuna ajuvõrk ühendab Limbiline süsteem tuumadeni hüpotalamuse, mängib see rolli ka sensoorse sisendi värvimisel. Lisaks osaleb see inimeste emotsioonide moodustamises ja kontrollimises.
Haigused
Posttraumaatiline stress häire (PTSD või ingliskeelse posttraumaatilise stressi häire PTSD) esineb sageli seoses formatio reticularisega. Häire tuleneb eriti traumaatilistest ja äärmiselt raskesti töödeldavatest sündmustest (nt sõjad, loodusõnnetused, õnnetused või vägistamine). Meditsiinikirjanduse hinnangul mõjutab PTSD üks kord elus 2–7% inimestest kogu maailmas. The stress häire piirab mõjutatud inimeste igapäevaelu ja võib korralikult ravimata muutuda krooniliseks. Õigeaegselt ravi on seetõttu hädavajalik. The stress häire järgneb pärast traumaatilist olukorda alati kronoloogiliselt. Kuid see ei pea ilmnema kohe pärast seda. PTSD võib ka viima märgatavate sümptomiteni mitu aastat pärast traumat. Need on pealetükkivad, korduvad mälestused traumaatilisest sündmusest (nn tagasivaated). Need võivad ilmneda une ajal õudusunenägude kujul, aga ka päeval. Mälu võimalikud on ka lüngad. Kuid neid iseloomustab alati suur hirm ja äärmise abituse tunne. Mõjutatud inimesed on seetõttu tohutu pinge all. Traumajärgsete stressihäirete ja formatio reticularise seost selgitatakse kirjanduses sellega, et stressihäired viima aju võrgu püsivate muutusteni. Sellised muutused võivad olla ka põhjuseks unehäired kuna formaio reticularis osaleb oluliselt une algatamises või ärkveloleku ja magamise seisundite kontrollimises. Kuid eriti PTSD-d on ravitud ainult psühholoogiliselt või psühhiaatriliselt. Kas ravi toimub statsionaarselt või ambulatoorselt, sõltub konkreetsest ilmingust üksikjuhul. See määrab ka selle, kas uimastiravi on vajalik või mitte.
