Lühiülevaade
- Mis on intussusseptsioon? Intussusseptsioon (sooletükk surub end järgmisse sooleosasse). Tavaliselt haigestuvad esimese eluaasta imikud. Ravimata jätmise korral võib intussusseptsioon muutuda eluohtlikuks.
- Põhjused ja riskitegurid: Põhjus enamasti teadmata; muul juhul nt viirusnakkused, soole divertikulid, soolepolüübid, soolekasvajad, soole limaskesta alune verejooks teatud vaskuliidi korral; ka võimalik seos tsüstilise fibroosiga ja vaktsineerimisega rotaviiruste vastu; võib-olla ülekaalulisus kui riskifaktor
- Sümptomid: peamiselt äge, tugev kõhuvalu, korduv oksendamine, kahvatu nahk, võimalik, et verine, limane kõhulahtisus
- Võimalikud tüsistused: soolesulgus, soole perforatsioon, kahjustatud sooleosade surm, kõhukelme põletik
- Diagnoos: palpatsioon, ultraheli
- Ravi: tavaliselt konservatiivne soolalahuse või suruõhu sisseviimisega soolde, vajadusel operatsioon.
Mis on intussusseptsioon?
Invaginatsioon on meditsiiniline termin soolestiku väljaulatuvuse kohta. See tähendab, et osa soolestikust ulatub selle taga olevasse sooleosasse. Enamikul juhtudel libiseb peensoole alumine osa (niudesool) jämesoole ülemisse sektsiooni (umbsoole). Seda nimetatakse ileotsekaalseks invaginatsiooniks.
Siiski on võimalikud ka invaginatsioonid peen- või jämesooles. Neid esineb aga palju harvemini.
Soole invaginatsioon esineb peamiselt lastel. Kaheksal juhul kümnest tekib intussusseptsioon imikutel esimesel eluaastal. Poisid haigestuvad veidi sagedamini kui tüdrukud.
Noorukid ja täiskasvanud põevad soolestikus harvemini. Tavaliselt on see niinimetatud niudesoole invaginatsioon, mille puhul invagineeritakse peensoole viimane osa (niudesool).
Lastel aga domineerib ileotsekaalne vorm (peensoole viimane osa tungib jämesoole esimesse sektsiooni).
Invaginatsioon: millised on sümptomid?
Soole invaginatsioon põhjustab sageli järgmisi sümptomeid (lapsed, täiskasvanud):
- äkiline tugev, krambitaoline kõhuvalu (valu tipp võib põhjustada isegi šoki sümptomeid)
- palpeeritav silindriline struktuur kõhul
- Vaarika želeetaoline väljaheide (hiline sümptom)
- naha kahvatus
- Korduv, mõnikord sapine oksendamine
Mõjutatud imikud ja väikelapsed võivad valu tõttu pidevalt nutta. Võimalikud on ka nutuhood une ajal. Valu tõttu võivad nad võtta ülestõstetud jalgadega puhkeasendi.
Tüsistused
Kui intussusseptsiooni ei ravita, võivad tekkida näiteks eluohtlikud tüsistused
- Dehüdratsioon (dehüdratsioon) koos korduva oksendamisega
- Verevarustuse puudumine, millele järgneb kahjustatud sooleosade surm
- Soole obstruktsioon
- Peritoniit (kõhukelme põletik)
Soole intussusseptsioon: põhjused ja riskitegurid
Enamiku intussusseptsioonide päritolu jääb teadmata (idiopaatiline intussusseptsioon), eriti lastel vanuses kuus kuud kuni kolm aastat.
Mõnikord mängivad rolli viirusinfektsioonid, näiteks adenoviiruste (muuhulgas seedetrakti infektsioonide patogeenid) või noroviiruste (kõhulahtisuse patogeenid) infektsioonid. Nende infektsioonide ajal suureneb soolestiku liikuvus (soole peristaltika). Lisaks võivad Peyeri laigud (lümfifolliikulite kogunemine peensoole limaskestale) suureneda ja kõhuõõne lümfisõlmed põletiku tõttu paisuda. See võib häirida soolestiku liikumist ja põhjustada intussusseptsiooni.
Sars-CoV-2 infektsiooniga seoses on kirjeldatud ka üksikuid intussusseptsiooni juhtumeid.
Aeg-ajalt on intussusseptsiooni taga anatoomilised põhjused (eriti pärast 3. eluaastat). Nende hulka kuuluvad näiteks
- Meckeli divertikulaar: kaasasündinud, kotitaoline peensoole seina eend
- Soolestiku dubleerimine: väärarengud (peen)sooles, mille puhul soolestiku osad esinevad kaks korda
- Adhesioonid soolestiku piirkonnas
- Ruumi hõivavad kahjustused: soolekasvajad, soolepolüübid, lümfoomid (lümfisüsteemi pahaloomulised kasvajad) – vanuse kasvades põhjustavad need üha sagedamini soolepõletikku
Mõnel juhul on seos tsüstilise fibroosiga (mukoviscidoosiga): Soole invaginatsioon võib esineda korduvalt kuni üheksa kuni kaheteistkümne aasta vanuseni.
Rotaviiruse vastu vaktsineerimisega kaasneb ka veidi suurenenud intussusseptsiooni risk. Uuringute kohaselt on vaktsineeritute seas veel mõned intussusseptsiooni juhtumid võrreldes imikutega, kes ei ole seda suukaudset vaktsiini saanud. Vaktsineerimisest saadav kasu on aga oluliselt suurem kui soolestiku risk. Eksperdid soovitavad alustada ja lõpetada rotaviiruse vaktsineerimise seeria võimalikult varakult (esimese annuse võib anda alates 6. elunädalast).
Kui beebil ilmnevad rotaviiruse vaktsineerimisele järgnevatel päevadel võimalikud sooleinvaginatsiooni nähud (tugev kõhuvalu, korduv oksendamine jne), peaksid vanemad viivitamatult lapse arsti juurde viima.
Võimalik, et rasvumine võib soodustada intussusseptsiooni teket.
Soole invaginatsioon: uuringud ja diagnoosimine
Intussusseptsiooni tuvastab arst teatud uuringutega. Esimesed näidustused on silindrilised paksenemised kõhu palpeerimisel. Kõhuseinal võib olla ka kaitsepinge. Kui arst palpeerib pärasoole hoolikalt sõrmega (rektaalne uuring), võib sõrmest leida verd.
Invaginatsioon: ravi
Intussusseptsiooni ravi on enamasti konservatiivne, kuid vajadusel saab teha ka operatsiooni.
Konservatiivne ravi
Niinimetatud hüdrostaatilise desinvaginatsiooni korral sisestatakse kateetri abil päraku kaudu soolalahust ultraheli juhtimisel, et viia soolesool tagasi algsesse asendisse. Protseduur on eriti edukas, kui sümptomid on kestnud vaid mõne tunni.
Alternatiiviks on pneumaatiline desinvaginatsioon: siin surutakse suruõhk päraku kaudu kateetri abil soolde, et invaginatsioon eemaldada. Protseduuri ajal tehakse patsiendile jälgimise eesmärgil röntgenülesvõte. Selle puuduseks on patsiendi kokkupuude kiirgusega. Lisaks on selle suruõhumeetodi puhul sooleseina läbimurdmise (perforatsiooni) oht soolalahusega võrreldes mõnevõrra suurem.
Pärast soolestiku konservatiivset ravi peab patsiente ligikaudu 24 tunni jooksul jälgima arst. Mõlemad protseduurid võivad pärast edukat lõpetamist viia retsidiivideni (retsidiivideni).
töö
Protseduuri ajal asetatakse intusssepteeritud sooleosa ettevaatlikult käsitsi ümber (vähendamine) ja võimaluse korral kinnitatakse paika, et vähendada kordumise ohtu. Kogu protseduuri saab läbi viia laparoskoopia osana või avatud operatsiooniga (suurema kõhu sisselõikega).
Kui ümberpaigutamine ei ole võimalik või intussseptiivne sooleosa on juba surnud (nekroos), tuleb see eemaldada avatud operatsiooniga. See on vajalik ka siis, kui soolekasvaja on intussusseptsiooni põhjuseks. Pärast kahjustatud sooleosa väljalõikamist allesjäänud otsad ühendatakse kokku, et sooletoru saaks uuesti läbi minna.
Intussusseptsiooni kordumise risk on pärast kirurgilist ravi väiksem kui pärast konservatiivset ravi.
