Kas alkoholi ärajätmisel on mingeid eripära?
Alkoholi ärajätmine on seotud eriliste raskustega. Sageli järsk võõrutus viib nn alkoholi ärajätmine deliirium. See tähendab erinevate raskete võõrutusnähtude ilmnemist.
Tüüpilised sümptomid on teadvuse hägustumine, hallutsinatsioonid ja vereringeprobleemid. Kiiresti on vaja arstiabi. Vajadusel tuleb vereringet hoolikalt jälgida ja patsiendile manustada vedelikke.
Lisaks on krampide oht, mida püütakse ennetada ettevaatusabinõuga epilepsia ravimid. Nagu eespool kirjeldatud, antihüpertensiivsed ravimid ja rahustid saab ka kasutada. Pikaajalisel võõrutamisel on selliseid ravimeid nagu “Acamprosat”, “Disulfiram” ja “Naltreksoon”, mis on ette nähtud alkoholiiha vältimiseks ja seega ka ägenemiste tekkeks.
Kui pikk on ravimi ärajätmise kestus?
Taganemine koosneb (pigem füüsilisest) võõrutus ja (pigem psühholoogiline) võõrutamine. Esimene kestab tavaliselt kaks kuni kuus nädalat. Järgneva võõrutamise pikkust ei saa täpselt ennustada.
Sageli kannatavad kannatanud psühholoogiliste probleemide all, mis on uimastite kuritarvitamise taga või põhjustatud sellest. Pikaajalise karskuse eesmärgi saavutamiseks on vaja terviklikku lähenemist. Enamasti pakutakse pikaajalist psühhoterapeutilist tuge üks-ühele intervjuude või grupiteraapia vormis. Lisaks on mõjutegureid nagu patsiendi enesemotivatsioon, ravim, varasem tarbimiskäitumine, reguleeritud igapäevased struktuurid, seos pere, sõprade ja tööeluga. Üldiselt võib pikaajaline võõrutamine võtta mitu kuud kuni aastaid.
Kui kõrge on retsidiivide määr?
Täpseid arve pole, kuid ägenemised on kahjuks sagedased. Sageli on vaja mitut taganemiskatset. Muidugi sõltub see uimastist, sõltuvuskäitumise tõsidusest ja sotsiaalsest keskkonnast.
Füüsiline eemaldumine on alles esimene samm. Pikaajaline karskus jääb sageli väljakutseks aastateks või isegi kogu eluks. Lisaks on uimastitarbimine jätnud kannatanute ellu tavaliselt selged jäljed: töötus, sugulaste ja sõprade lahkumine ning psühholoogilised probleemid, mis on tingitud varem alati kättesaadava joobeseisundi ootamatust kadumisest.
Perspektiivi ja eraldatuse puudumine loob keerulise keskkonna, mis pakub uimastitest hoidumiseks vähe toetust. Nii juhtub, et varem ülalpeetavad inimesed pöörduvad tagasi oma vana tarbimiskäitumise juurde. Seetõttu on oluline professionaalne psühhoterapeutiline ja vajadusel sotsiaalteenuste tugi.
Need aitavad kannatanutel luua sobivad elamistingimused ja seeläbi vähendada tagasilanguse ohtu. Oluline on luua õiged tingimused püsivalt uimastivabaks eluks. Oluline on ravimivaba sotsiaalne keskkond, regulaarne päevakava, erialane tegevus, sport või muu vaba aja kompenseerimine.
Pikaajaline psühhoteraapia saab seda aidata ja toetada. Vestlustes saab arutada selliseid teemasid nagu sõltuvus, hirm tagasilanguse ees või muud psühholoogilised probleemid ja leevendada seeläbi kannatanuid. Uimastinõustamiskeskused pakuvad teavet ka selliste pakkumiste kohta nagu grupiteraapia või vestlusringid.
Teadlikkuse loomine, et inimene ei ole üksi, võib olla motiveeriv ja ennetada ka ägenemist. Narkootikumide ärajätmine on aastate küsimus ja sugulaste või teiste mõjutatud inimeste toetus on kasulik.
