Koera hammustus: lühike ülevaade
- Mida teha koera hammustuse korral? Esmaabi: Puhastage, desinfitseerige ja sulgege haav (nt plaastriga). Tugevalt veritsevale hammustushaavale suruda mikroobivaba steriilne materjal (nt steriilne kompress) ja vajadusel panna surveside.
- Koerahammustuse riskid: rasked naha- ja lihasvigastused, närvivigastused (mõnikord koos järgnevate sensoorsete häiretega), veresoonte vigastused (mõnikord ohtliku verekaotusega), luuvigastused, haavainfektsioon, inetute armide teke.
- Millal pöörduda arsti poole? Põhimõtteliselt peaks iga hammustushaav arsti juures läbi vaatama ja vajadusel ravima (eriti tugeva verejooksu korral).
Tähelepanu!
- Isegi väikesed hammustushaavad võivad nakatuda. Halvimal juhul areneb välja eluohtlik teetanuse või marutaudi nakkus!
- Tugevalt veritseva koerahammustushaava korral tuleb esimesel võimalusel pärast esmast ravi pöörduda arsti poole või helistada kiirabiarstile!
Koera hammustus: mida teha?
Kui ärritate või hirmutate koera (tahtmatult), võib see kiiresti plõksuda. Mõnikord on ainult nahk pealiskaudselt kriimustatud. Kuid oma ümarate hammaste ja võimsate lõualihastega võib koer tekitada kannatanule ka raskeid koevigastusi.
Üldjuhul on kergema iseloomuga hammustushaava puhul soovitatavad järgmised esmaabimeetmed:
- Puhastage haav: puhastage hammustushaav hoolikalt, kuid põhjalikult leige vee ja seebiga niipea, kui see lakkab tugeva verejooksu.
- Haava desinfitseerimine: kasutage koera hammustushaava desinfitseerimiseks sobivat haavadesinfitseerimisvahendit, kui see on saadaval.
- Kattehaav: Väikese hammustushaava korral piisab plaastrist. Suurem hammustushaav tuleks seevastu katta steriilse padja või marli kompressiga.
- Mine arsti juurde!
Tugeva verejooksuga hammustushaava korral peate alustama järgmisi esmaabimeetmeid:
- Peatage verejooks: suruge hammustushaavale või haavale võimalikult mikroobivaba pehme materjal (nt steriilne kompress).
- Kui verejooks on eriti tugev, asetage surveside.
- Viige patsient koheselt arsti juurde või teavitage kiirabi (112) – eriti kui verejooksu peatada ei õnnestu!
Koera hammustus: riskid
Koerahammustusega kaasnevad mitmesugused riskid: ühelt poolt võis vigastada palju kudesid, nagu lihased, närvid, veresooned ja luud. Teiseks võivad sissetungivad mikroobid (eriti koera süljest) põhjustada haavainfektsiooni.
Kudede kahjustused
Koera hammustus võib põhjustada erineva raskusastmega koekahjustusi. Kergematel juhtudel on sageli vigastatud ainult pindmine nahakiht (epidermis).
Lisaks võib koera sügav hammustus lisaks nahale ja lihaskoele vigastada närve, veresooni ja mõnikord isegi luid. Närvikahjustused võivad põhjustada närvikahjustusi (sensoorsed häired). See võib tähendada näiteks seda, et puutetundlikkus kahjustatud piirkonnas ei ole edaspidi nii hea kui varem.
Veresoonte vigastuste korral võib väljavoolav veri koguneda vaevu venitatavasse lihasrihmarattasse (= fastsiaga ümbritsetud lihaste rühm). Piirkond paisub ja on väga valus. Arstid nimetavad seda kambri sündroomiks. Selle tulemusena võib tekkida lihasnõrkus ja närvidefitsiit.
Imikutel ja väikelastel on koerahammustusel sageli eriti halvad tagajärjed: loom võib neis terveid kehaosi (nt kõrvad, käed või isegi kogu pea) hammustada või ära rebida isegi kergemini kui vanematel lastel ja täiskasvanutel.
Koerahammustuse infektsioon
Hammustushaava võivad nakatada ka nii hammustatud inimese nahafloora bakterid kui ka keskkonnabakterid. Seda juhtub aga harvemini kui koera süljest pärinevate bakterite põhjustatud haavainfektsioon.
Nakatunud hammustushaava tunned ära turse ja punetuse järgi, mis haava ümber levib.
Uuringute kohaselt põhjustab viis kuni 25 protsenti kõigist koerahammustustest haavainfektsioon. Iga juhtumi puhul sõltub koera hammustushaava nakatumise tõenäosus mitmest tegurist. Need sisaldavad:
- Hammustushaava saastumise tüüp ja määr.
- kudede hävimise ulatus
- patsiendi individuaalne profiil, nt suurenenud nakkusoht väikelastel, eakatel ja nõrgenenud immuunsüsteem (nt diabeedi, HIV, vähi või kortisoonravi tagajärjel)
- kahjustatud kehapiirkond (käte, jalgade, näo ja suguelundite hammustused põhjustavad eriti sageli haavainfektsiooni)
Mõned haavainfektsioonid jäävad lokaalseks. Samas võib juhtuda ka, et haigustekitajad levivad teistesse kudedesse ja organitesse. Võimalikud tagajärjed on siis näiteks:
- Flegmon: see on põletiku levik ümbritsevatesse kudedesse.
- Abstsess: mäda kogunemine õõnsusse, mis on põhjustatud põletikuga seotud kudede sulamisest
- Liigese empüeem: mäda kogunemine liigeseruumi (koerahammustuse infektsiooni leviku tõttu külgnevasse liigesesse)
- Terve liigese põletik (artriit): koerahammustuse korral juhtub seda siiski harva.
- nakkuse juhuslik levik teistesse organitesse, mis võib põhjustada näiteks luuüdi põletikku (osteomüeliit), meningiiti või mäda kuhjumist maksas, kopsudes või ajus.
Koerahammustus: millal pöörduda arsti poole?
Koerahammustushaava korral on alati soovitav visiit arsti juurde. Isegi kui koer on oma teravate hammastega jätnud nahka vaid väikesed haavad, võivad need ulatuda väga sügavale, mis suurendab haavainfektsiooni ohtu.
Põhjus on selles, et koera süljest pärinevad mikroobid võivad tungida sügavale kudedesse ja põhjustada põletikku, samas kui väikese sisenemispunkti haava servad kleepuvad kiiresti naha ülemistes kihtides kokku, muutes edasise haavahoolduse näiliselt ebavajalikuks.
Seetõttu on väikesed hammustushaavad üldiselt ohtlikumad kui suured hammustushaavad, mis sageli veritsevad ohtralt ja sulguvad aeglasemalt.
Arsti külastus on soovitatav ka koerahammustuse korral, sest patsient võib vajada vaktsineerimist teetanuse või marutaudi vastu. Need vaktsineerimised tuleb teha niipea kui võimalik, sest mõlemad haigused võivad muutuda eluohtlikuks.
Koera hammustus: arsti läbivaatus
Kõigepealt võtab arst patsiendi või vanematega vestluses (koerahammustusega laste puhul) patsiendi haigusloo (anamneesi). Võimalikud küsimused on järgmised:
- Kus ja millal teid (või teie last) hammustati?
- Kas haava välimus on pärast koera hammustust muutunud? Kui jah, siis kuidas (turse, punetus, mäda teke jne)?
- Kas on olnud või on palavik?
- Kas esineb muid sümptomeid, nagu hammustushaava piirkonna tuimus või kahjustatud kehaosa liikumisprobleemid?
- Kas on olemas mingeid haigusi (nt diabeet)?
- Kas te (või teie laps) võtate mingeid ravimeid (nt kortisooni või muid immuunsüsteemi pärssivaid preparaate)?
Kui see pole teie enda koer, peaksite võimalusel hankima sellise teabe koera omanikult ja edastama selle arstile.
Füüsiline läbivaatus
Pärast anamneesivestlust järgneb füüsiline läbivaatus: arst uurib hoolikalt koera hammustushaava. Ta vaatab, kui palju kudesid on vigastatud, kui tugevalt on haav saastunud ja kas esineb põletikunähte (nt turse, punetus, hüpertermia, mäda teke).
Ta võib teha fotosid koera hammustushaavast (dokumenteerimiseks).
Käe või jala koera hammustuse korral kontrollib arst ka kahjustatud jäseme (nt küünarnuki või põlveliigese) liikuvust. Samuti testitakse nii lihasjõudu, reflekse kui ka naha puudutustunnet (tundlikkust). Nii on võimalik tuvastada lihaste, kõõluste või närvide kahjustusi.
Vereanalüüs
Näiteks koerahammustuse põletiku korral on veres kõrgenenud mitmesugused põletikunäitajad, nagu valged verelibled (leukotsüüdid) ja C-reaktiivne valk (CRP).
Koerahammustuse haavatampoon
Arst võtab hammustushaavast tampooni või võtab laboris täpsemaks analüüsiks haavaeritise proovid. Seal kontrollitakse, kas proovimaterjalis on võimalik kasvatada koerahammustuse nakkuse võimalikke patogeene. Kui jah, võib arst määrata patsiendile sobiva ravimi mikroobide vastu.
Imaging
Kui on kahtlus, et koerahammustuses sai vigastada ka luukude, võib selgust anda röntgenuuring. Koera näo või kolju hammustuse korral määrab arst tavaliselt kompuutertomograafia (CT) või magnetresonantstomograafia (MRI).
Koera hammustus: ravi arsti poolt
Koera hammustushaava meditsiiniline ravi sõltub sellest, millist kehaosa loom hammustas ja kui ulatuslik vigastus on. Üldised haavahooldusmeetmed on järgmised:
- Hammustushaava puhastamine (nt 1% joodorgaanilise lahusega)
- Haava niisutamine soolalahusega
- Debridement (rebenenud, purustatud ja surnud haavakoe eemaldamine)
- Esmane haavahooldus: haava otsene sulgemine kipsi, kudede liimi, klambrite või õmblusega. Seda tehakse tüsistusteta hammustushaavade puhul, mis ei ole vanemad kui paar tundi.
- Sekundaarne haavahooldus: koera hammustushaav jääb esialgu avatuks (mõnikord päevadeks) ja seda puhastatakse mitu korda, enne kui see lõplikult suletakse (nt õmblemisega). See on vajalik nii suurte ja/või haigutavate haavade kui ka nakatunud haavade puhul.
- Vajadusel vigastatud kehaosa immobiliseerimine (eriti haavainfektsiooni korral).
Mõnel juhul annab arst patsiendile antibiootikume, et vältida bakteriaalset haavainfektsiooni. See võib olla asjakohane näiteks värskete sügavate hammustushaavade korral, samuti hammustushaavade korral kriitilistes kehapiirkondades (käed, jalad, liigeste läheduses, nägu, suguelundid).
Suurenenud infektsiooniriskiga patsiendid (näiteks diabeetikud) ja implantaadid (nt kunstlikud südameklapid) saavad sageli ennetava meetmena pärast koera hammustust antibiootikume.
Kui bakteriaalne haavainfektsioon on juba olemas, kasutatakse kõigil juhtudel antibiootikume.
Teetanuse vaktsineerimise teeb arst pärast koera hammustust, kui vaktsineerimiskaitse puudub (nt viimane teetanusevastane süst liiga kaua aega tagasi) või teadmata vaktsineerimise staatuse korral.
Marutaudivastane vaktsineerimine on vajalik, kui nakkust ei saa välistada (nt metsiku koera hammustuse korral, ebatavaliselt usaldavalt või agressiivselt käituva kodukoera hammustus – marutaudi kahtlus!).
Vältida koera hammustamist
- Ärge kunagi jätke last koeraga üksi, isegi kui see on muidu hästi käituv lemmikkoer. Ka mänguväliselt võib koer tajuda last ootamatult ähvardavana ja hammustada.
- Jälgige koera hoiatusmärke, nagu loom taganemas, kärbeste tõstmine ja hammaste paljastamine, urisemine, lamedad kõrvad, sassis karv, saba üles tõstetud või kokku lükatud.
- Ära sega koera söömise või magamise ajal! Kui võtate toitvalt koeralt toidu ära või puudutate magavat koera ootamatult (ja jämedalt), võib see plõksuda.
- Olge emakoerte ja nende kutsikate käsitsemisel eriti ettevaatlik.
- Ärge eraldage üksteisega kaklevaid koeri. Vastasel juhul on oht kaklusse sekkuda ja vigastada.
- Vältige koera ümber valju müra (nt karjumist). Loom võib tajuda valju müra ohuna ja seejärel plõksata.
- Võõraid koeri tohib puudutada või silitada ainult siis, kui omanik on seda lubanud (tema tunneb oma looma kõige paremini). Samuti lase koeral end alati enne tema puudutamist nuusutada.
Kui sulle läheneb võõras koer ilma omanikuta, peaksid koera hammustuse vältimiseks järgima järgmisi reegleid:
- Ole rahulik ja ole paigal!
- Ärge sattuge paanikasse ja ärge karjuge!
- Ära vaata koerale otsa (eriti mitte otse silma)!
- Ütle "Ei!" või "Mine koju!" vms vaikse häälega.
- Heal juhul seisa loomale külili – otsesed vastasseisud võivad looma koera hammustada.
- Oodake, kuni koer kaotab huvi ja kõnnib minema!
Õpetage ka oma last koera õigest käsitlemisest! Eriti suure tõenäosusega saavad nad koera hammustada, eriti kriitilistes piirkondades, nagu pea ja kael.
