Lühiülevaade
- Sümptomid: sageli puuduvad või on vähemärgatavad sümptomid, nagu suurenenud südamepekslemine (südamepekslemine) ja südame kogelemine; võimalik, et valu rinnus, südamerütmi häired, samuti südamepuudulikkuse nähud kaugelearenenud müokardiidi korral (nt veepeetus sääreosas).
- Ravi: füüsiline puhkus ja voodirežiim, võimalik, et ravimid, näiteks bakterivastased antibiootikumid; tüsistuste ravi (nt südant leevendavad ravimid südamepuudulikkuse korral)
- Põhjused ja riskifaktorid: Nakkuslik müokardiit, patogeenid nagu viirused (nt külmetus-, gripp-, herpes-, leetrite- või koksakiviirused) või bakterid (nt tonsilliidi, sarlakid, difteeria või veremürgistuse patogeenid); mitteinfektsioosne müokardiit, mis on tingitud vigasest immuunvastusest, kiiritusravist või ravimitest
- Tüsistused: Patoloogiliselt suurenenud südamelihas (dilateeritud kardiomüopaatia) koos kroonilise südamepuudulikkusega, rasked südamerütmihäired, südame äkksurm.
Mis on müokardiit?
Südamelihase põletiku (müokardiit) korral on südamelihase rakud ja sageli ka ümbritsevad kuded ning südant varustavad veresooned (koronaarsooned) põletikulised. Müokardiiti defineerib lisaks põletikule see, et südamelihase rakud taanduvad (degenereeruvad) või tekib isegi nekroos – st lihasrakud surevad.
Kui põletik levib ka südamepaunasse, nimetavad arstid seda perimüokardiidiks.
Millised on müokardiidi sümptomid?
Tegelikult on need kaebused sageli ainsad märgid ägeda müokardiidi alguses. Mõnikord lisanduvad sellised sümptomid nagu isutus ja kaalukaotus ning valu kiirgamine kaela või õlgadesse.
Kui teil tekivad päevad või nädalad pärast gripilaadset infektsiooni võimalikud südamelihase põletiku sümptomid, võtke kindlasti ühendust oma arstiga!
Südame sümptomid
Tavaliselt terve inimene oma südant ei tunne. Kuid mõned haiged märkavad südamelihase põletiku ajal suurenenud südamepekslemist. Mõned teatavad ka pigistustundest rinnus (ebatüüpiline stenokardia) või südame komistamisest. See komistamine väljendab, et süda on aeg-ajalt korraks sammust väljas:
Südamelihase põletiku korral tekib kas täiendavaid elektrilisi signaale või viibib nende normaalne ülekanne. Mõnikord ei edastata impulsse isegi aatriumist vatsakestesse (AV-blokaad). Seetõttu on normaalne südamerütm häiritud. See põhjustab südamepekslemist (tahhükardiat) või ebaregulaarset südamerütmi koos katkestustega mõnel müokardiidi korral.
Kuidas müokardiiti ravitakse?
Müokardiidi ravi sõltub ühelt poolt sümptomitest ja teiselt poolt vallandajast. Füüsiline puhkus ja võimaliku põhihaiguse ravi on müokardiidi ravi alustalad.
Väga raske müokardiidi korral ravitakse patsienti tavaliselt intensiivravi osakonnas. Seal jälgivad spetsialistid pidevalt elutähtsaid väärtusi nagu südametegevus, pulss, hapnikuga küllastus ja vererõhk.
Füüsiline puhkus
Raske müokardiidi korral paigutatakse patsiendid tavaliselt haiglasse.
Isegi nädalaid pärast haiguse ägedat faasi ei tohi patsient üle pingutada. Arst otsustab, millal on täielik pingutus uuesti võimalik. Kuni esineb südamepuudulikkuse tunnuseid, on patsient töövõimetu ja teda peetakse haigeks. Kui ta pingutab uuesti enneaegselt, ähvardab ta retsidiivi ja püsivaid kahjustusi.
Kui müokardiit nõuab pikaajalist voodipuhkust, on oht verehüüvete tekkeks (tromboos). Selle vältimiseks antakse patsientidele antikoagulante.
Põhjuse ravi
Nakkusliku müokardiidi levinumad põhjustajad on viirused. Sellise viirusliku müokardiidi raviks ei ole aga tavaliselt saadaval viirusevastaseid ravimeid. Ravi koosneb sel juhul sisuliselt puhkusest ja voodipuhkusest, et aidata immuunsüsteemil patogeenidega võidelda.
Teatud juhtudel võib kaaluda müokardiidi puhul muid ravimeetodeid (mõnel juhul ainult uuringute raames). Üks neist on kortisooni manustamine. Sellel on põletikuvastane toime ja see pärsib immuunsüsteemi. See on kasulik autoimmuunse müokardiidi korral, mille puhul organism moodustab immuunsüsteemi väärregulatsiooni tõttu antikehi organismi enda struktuuride vastu (autoantikehad).
Tüsistuste ravi
Müokardiidi võimalik tüsistus on südamepuudulikkus. Seejärel määrab arst erinevaid ravimeid, näiteks AKE inhibiitoreid, AT1 retseptori antagoniste või beetablokaatoreid. Nad leevendavad nõrka südant. Diureetikumid teevad sama.
Kui müokardiidi ajal on perikardisse kogunenud vedelik (perikardiefusioon), võib arst selle õhukese peene nõelaga aspireerida (perikardiotsentees).
Kui süda on müokardiidi tagajärjel nii tugevalt ja püsivalt kahjustatud, et see ei suuda enam oma funktsiooni täita, vajab patsient suure tõenäosusega doonorsüda (südamesiirdamist).
Mis põhjustab müokardiiti?
Põhjuste osas eristatakse nakkuslikku ja mitteinfektsioosset müokardiiti.
Nakkuslik müokardiit
Arstid nimetavad müokardiiti nakkavaks, kui selle põhjuseks on patogeenid. Umbes 50 protsendil juhtudest on need viirused. Sellisele viiruslikule müokardiidile eelneb sageli banaalne viirusinfektsioon (külm, gripp, kõhulahtisus). Eriti Coxsackie B viirus on sageli viirusliku müokardiidi vallandaja.
Viirusliku müokardiidi kahtluse korral määravad arstid haiguse põhjustaja ainult erandjuhtudel. Sellest oleks vähe praktilist kasu – tavaliselt ei ole kõnealuste viiruste vastu spetsiaalseid ravimeid.
Mõned bakterid põhjustavad ka müokardiiti. Eriti bakteriaalse veremürgituse (sepsise) korral, mille puhul on juba kahjustatud südameklapid, levib põletik sageli südamelihasesse. Tüüpilised patogeenid on siin nn stafülokokid. Teine bakterirühm, streptokokid, põhjustab mõnikord ka müokardiiti. Nende hulka kuuluvad näiteks sarlakite või tonsilliidi patogeenid.
Teine müokardiidi bakteriaalne põhjus on difteeria. Harva on põletikulises südamelihases süüdi borrelioosi tõbi. Haigustekitaja bakter Borrelia burgdorferi levib tavaliselt puukide kaudu oma hammustuse kaudu.
Muude haruldaste müokardiidi tekitajate hulka kuuluvad parasiidid, nagu rebane paeluss, või üherakulised organismid, nagu toksoplasmoosi või Chagasi tõve tekitajad.
Mitteinfektsioosne müokardiit.
Mitteinfektsioosse müokardiidi korral ei ole patogeenid käivitajaks. Põhjuseks on hoopis näiteks immuunsüsteemi düsregulatsioon. Sel juhul on immuunsüsteem suunatud organismi enda struktuuride vastu, mille tulemusena tekivad nn autoimmuunhaigused. Nende hulka kuuluvad näiteks veresoonte või sidekoe põletik ja reumaatilised haigused. Sellised autoimmuunhaigused põhjustavad mõnikord ka südamelihase põletikku (autoimmuunne müokardiit).
Teine mitteinfektsioosse müokardiidi põhjus on rindkere kiiritus erinevate vähivormide (nt kopsuvähi) kiiritusravi osana.
Kui müokardiidi vallandajaid ei leita, räägib arst olenevalt koemuutustest ka näiteks nn idiopaatilisest Fiedleri müokardiidist (hiidrakuline müokardiit). Selles müokardiidi vormis, mida nimetatakse lümfotsüütiliseks, migreeruvad lümfotsüüdid (spetsiaalsed valged verelibled), põhjustades nende osade surma (nekroosi).
Müokardiidi riskid
Müokardiit kujutab endast tõsiseid riske – eriti kui haige isik ei hoolitse enda eest piisavalt või tal on eelnevalt kahjustatud süda. Seda seetõttu, et müokardiit põhjustab sagedamini tõsiseid südame rütmihäireid.
Umbes igal kuuendal patsiendil käivitab müokardiit südame remodelleerumisprotsessid, mis lõpuks põhjustavad kroonilist südamepuudulikkust. Kahjustatud südamelihase rakud muudetakse seejärel armkoeks (fibroos) ja südameõõnsused (vatsakesed, kodad) laienevad.
Arstid nimetavad seda laienenud kardiomüopaatiaks. Patoloogiliselt suurenenud südamelihase seinad on teatud mõttes “kulunud” ega tõmbu enam võimsalt kokku. See tähendab, et on tekkinud püsiv südamepuudulikkus. Rasketel juhtudel langeb südame pumpamisvõime täielikult kokku. Halvimal juhul on tagajärjeks südame äkksurm.
Kuidas saab müokardiiti diagnoosida?
Kardiomüosiidi kahtluse korral on teie perearst või kardioloog õige inimene, kelle poole pöörduda. Vajadusel saadab arst teid edasisteks uuringuteks haiglasse.
Arsti-patsiendi konsultatsioon
Füüsiline läbivaatus
Sellele järgneb põhjalik füüsiline läbivaatus. Muuhulgas kuulab arst stetoskoobiga sinu südant ja kopse, koputab rindkerest ning mõõdab pulssi ja vererõhku. Ta vaatab ka, kas teil on algava südamepuudulikkuse tunnused. Nende hulka kuuluvad näiteks veepeetus (turse) sääreosas.
EKG (elektrokardiograafia)
Teine oluline uuring on südamelihase elektrilise aktiivsuse mõõtmine (elektrokardiograafia, EKG). See võimaldab tuvastada muutusi südametegevuses, kuna need esinevad kardiomüopaatia korral. Tüüpilised on kiirenenud südamelöögid (palpitatsioonid) ja lisalöögid (lisasüstolid). Võimalikud on ka südame rütmihäired. Kuna kõrvalekalded on tavaliselt ajutised, on lisaks tavalisele lühiajalisele puhke-EKG-le soovitatav südame aktiivsuse pikaajaline mõõtmine (pikaajaline EKG).
Südame ultraheli
Vereanalüüs
Põletiku väärtused veres (CRP, ESR, leukotsüüdid) näitavad, kas organismis on põletikku. Arst määrab ka südameensüümid, nagu troponiin-T või kreatiinkinaas. Need vabanevad südamelihase rakkudest kahjustuse korral (nt müokardiidi tagajärjel) ja on seejärel veres suuremas koguses tuvastatavad.
Kui veres leitakse teatud viiruste või bakterite vastaseid antikehi, viitab see vastavale infektsioonile. Kui müokardiit on autoimmuunreaktsiooni tagajärg, saab tuvastada vastavad autoantikehad (keha enda struktuuride vastased antikehad).
Röntgen
Müokardiidiga seotud südamepuudulikkuse nähud on tuvastatavad rindkere röntgenpildil (rindkere röntgen). Seejärel suurendatakse südant. Lisaks on näha vedeliku tagavara kopsudesse, mis on põhjustatud südame nõrgast pumpamisest.
Magnetresonantstomograafia (MRI)
Kudede eemaldamine südamekateetri abil
Mõnikord teeb kardioloog müokardiidi korral uuringu ka südamekateetri abil. See hõlmab südamelihase väikese koeproovi võtmist (müokardi biopsia) ja selle laboratoorset uurimist põletikuliste rakkude ja patogeenide suhtes.
Müokardiidi enesetesti ei tehta. Kui te ei ole olemasolevate sümptomite tõttu kindel, pidage nõu oma raviarstiga.
Milline on müokardiidi prognoos?
Müokardiit mõjutab igas vanuses inimesi, sealhulgas noori, terve südamega inimesi. Kui patsiendid enda eest järjepidevalt füüsiliselt hoolitsevad, on haiguse kulg ja prognoos enamasti hea. Üldiselt paraneb müokardiit enam kui 80 protsendil juhtudest ilma püsivaid kahjustusi jätmata. See kehtib eriti viirusliku müokardiidi korral. Mõnel patsiendil võib hiljem EKG-uuringu käigus avastada kahjutuid lisalööke.
Nakkuslik müokardiit areneb kolmes faasis, kuid need ei pruugi esineda kõigil haigetel inimestel:
- Akuutne faas (patogeenid tungivad koesse ja esialgne immuunvastus tekib teatud signaalainete, näiteks tsütokiinide, vabanemisega; kestus: kolm kuni neli päeva)
- Subakuutne faas (looduslike tapjarakkude aktiveerimine veres, mis tapavad viirused; paranemisprotsessid algavad samal ajal; kestus: kuni neli nädalat)
- Krooniline faas (viirused lõpuks hukkuvad, paranemis- ja ümberkujunemisprotsessid – armistumine põhjustab mõnikord südamelihase funktsionaalseid häireid; mõnikord põletikuline reaktsioon püsib; kestus: mitmest nädalast kuni püsivani)
Krooniline müokardiit
Isegi väike pingutus (nt trepist üles ronimine) põhjustab haigetel hingeldust (düspnoe). Südamepuudulikkus nõuab tavaliselt pikaajalist ravi ravimitega. Sobiva ravi korral on prognoos enamiku patsientide jaoks siiski soodne.
Müokardiidi kestus
Üksikjuhtudel sõltub haiguse kestus põletiku ulatusest ja patsiendi üldisest tervislikust seisundist.
Samuti on väga raske öelda, millal on südamelihase põletik tõesti täielikult paranenud. Isegi kui patsient tunneb end pärast müokardiidist üle saamist taas täiesti tervena, peaks ta jätkama mõne nädala jooksul rahulikku võtmist ja vältima füüsilist pingutust. See on ainus viis tõsiste hilise mõjude (nt südamepuudulikkuse) vältimiseks.
Müokardiidi ennetamine
Näiteks on soovitatav vaktsineerida difteeria vastu. See bakteriaalne nakkushaigus kujutab endast muid ohte peale müokardiidi riski, näiteks raske kopsupõletiku. Lapseeas vaktsineeritakse tavaliselt koos teetanuse (lukklõua) ja lastehalvatuse (poliomüeliidi) vastastega.
Samuti on väga oluline gripilaadseid infektsioone korralikult ravida. Igasuguse palaviku korral on soovitatav vältida nii palju kui võimalik füüsilist pingutust. Sama kehtib isegi ohutuna näiva külmetuse kohta. Kui kannate sellise infektsiooni edasi, levivad patogeenid (viirused või bakterid) kergesti südamesse.
Inimestel, kellel on juba olnud müokardiit, on eriti suur oht selle uuesti nakatumiseks (taastekke). Nendele inimestele soovitavad arstid olla asjakohaselt ettevaatlikud. Eelkõige tuleks vältida füüsilise koormuse, stressi ja alkoholi kombinatsiooni.
