Lühiülevaade
- Ravi: sõltub raskusastmest, tavaliselt on vajalik kirurgiline ravi
- Sümptomid: eritumine, sügelus, väljaheite määrimine, osaline uriinipidamatus, roojamishäired, verejooks
- Põhjused ja riskitegurid: vaagnapõhja nõrkus, vanus, naissugu, seedehäired (krooniline kõhukinnisus või kõhulahtisus)
- Diagnoos: haiguslugu ja füüsiline läbivaatus, rektoskoopia, ultraheli, harva magnetresonantstomograafia.
- Haiguse kulg ja prognoos: Tavaliselt ei ole tegemist eluohtliku haigusega, kirurgilise ravi abil on võimalik sümptomitest vabaneda.
- Ennetamine: elementaarne ennetus pole võimalik, seedehäirete varane ravi, liikumine ja tasakaalustatud toitumine
Mis on pärasoole prolaps?
Pärasoole prolapsi korral vajub soolestik ikka ja jälle välja: Pärasoole eendub täielikult päraku poole nagu teleskoop. Kuna pärasoole nimetatakse ka pärasooleks või pärasooleks, nimetatakse seda ka pärasoole prolapsiks või pärasoole prolapsiks. Erinevalt pärakuprolapsist suruvad siin pärakust läbi kõik koekihid ehk ka lihaskihid, kusjuures päraku prolapsi korral on mõjutatud ainult päraku limaskest ja nahk. Rektaalne prolaps on mõnikord kuni kümne sentimeetri pikkune, samas kui päraku prolaps ulatub pärakust välja maksimaalselt kaks sentimeetrit.
- Sisemine pärasoole prolaps: siin ei ulatu pärasool (veel) pärakust välja.
- Väline pärasoole prolaps: pärasool ulatub pärakust välja.
Tavaliselt kordub pärasoole prolaps ja mõnikord taandub see iseenesest või seda saab tagasi lükata. Alguses jääb eriti sisemine pärasoole prolaps sageli märkamatuks. Aja jooksul aga raskusaste tavaliselt suureneb ja pärasool ulatub pärakust välja, kuna sulgurlihas (päraku sulgurlihas) on kahjustatud või nõrgenenud.
Mida saab teha pärasoole prolapsi vastu?
Rektaalse prolapsi ravi sõltub kahjustatud isiku kannatuste astmest ja praegusest raskusastmest. Kuna pärasoole prolaps ei ole enamikul juhtudel eluohtlik, sõltub teraapiaotsus muu hulgas sellest, kui palju on elukvaliteet piiratud. Kui sulgurlihas on kahjustatud, mille tagajärjeks on roojapidamatus, soovitavad arstid tavaliselt kirurgilist ravi.
Rektaalse prolapsi mittekirurgiline ravi
Rektaalse prolapsi kirurgiline ravi
Enamikul juhtudel viivad arstid läbi rektaalse prolapsi operatsiooni. Operatsiooni eesmärk on leevendada ebamugavustunnet ja taastada uriinipidamatus, võime kontrollida roojamist ja evakueerimist. Selleks on üle 100 erineva kirurgilise protseduuri. Kõige sobivam protseduur sõltub konkreetse patsiendi seisundist. Kirurgiliste meetodite osas on kahte tüüpi:
- Sekkumised päraku kaudu
- @ Sekkumised kõhuõõne kaudu
Päraku kaudu kirurgiliste meetodite eeliseks on see, et kõhu kude ei vigastata ja sageli kasutatakse leebemaid anesteesia protseduure. Kõhuõõne kaudu tehtavad protseduurid tehakse tavaliselt laparoskoopia ja harvemini kõhu sisselõike (laparotoomia) abil. Kõhuõõne kaudu läbiviidava kirurgilise meetodi üheks eeliseks on see, et see võimaldab protseduuriga tõsta teisi organeid, nagu emakas ja tupp. Paljudel juhtudel kaasneb pärasoole prolapsiga teiste alakõhu organite alandamine.
Milliseid kaebusi põhjustab pärasoole prolaps?
Rektaalne prolaps põhjustab sageli alguses järgmisi kaebusi:
- Loksumine
- Sügelemine
- verejooks
- Väljaheite määrimine (tõmbejäljed aluspesus)
Need sümptomid ilmnevad kõige sagedamini sisemise pärasoole prolapsi korral. Fekaalipidamatus, mille puhul gaasid samuti kontrollimatult läbivad, tekib aja jooksul. Eriti kui sulgurlihas saab kahju.
Seda, et terve pärasool välja ripub, on haruldane. Valu on ka sümptom, mida haiged kirjeldavad harvemini. Seevastu probleemid roojamisega või mittetäieliku roojamise tunne on tavalised. Lisaks piirab pärasoole prolaps ebamugavuse tõttu eelkõige haige inimese elukvaliteeti.
Kuidas pärasoole prolaps areneb?
Rektaalne prolaps areneb tavaliselt erinevate tegurite koosmõjul. Oma osa mängivad nii kudede nõrkuse eelsoodumuse geneetilised tegurid kui ka anatoomilised seisundid. Pärasoole, kusepõis ja emakas on teatud füüsiliste struktuuridega kinnitatud oma kohale vaagna alumises osas. Need struktuurid koosnevad peamiselt vaagnapõhja sidemetest ja lihastest. Kui see nõrgeneb, soodustab see pärasoole prolapsi teket. Kahjustatud sulgurlihase korral suureneb ka pärasoole prolapsi oht.
Lisaks on rektaalse prolapsi riskifaktoriteks vaagnaoperatsioonid, nagu günekoloogiline kirurgia, või kroonilised seedehäired, nagu kõhukinnisus ja kõhulahtisus. Enamikul juhtudel eksisteerivad hemorroidid koos.
Rektaalne prolaps lastel
Seda väljalangenud soolehaigust esineb lastel väga harva ja kui see juhtub, siis alla kolmeaastastel lastel. Selles vanuses pärasoole prolapsi riskifaktoriteks on alatoitumus või kroonilised hingamisteede haigused, nagu tsüstiline fibroos.
Kuidas pärasoole prolapsi diagnoositakse?
Tavaliselt diagnoosib arst rektaalse prolapsi füüsilise läbivaatuse abil. Eristamine päraku prolapsist on tavaliselt esimene prioriteet. Selleks palpeerib arst väljalangenud soolestikku, kusjuures pärasoole limaskest ei ole valu suhtes kuigi tundlik. Kui tegemist on välise pärasoole prolapsiga, oskab ta sageli limaskesta järgi öelda, kas tegemist on päraku või pärasoole prolapsiga. Teine vihje on see, et päraku prolapsi korral ulatub pärakust välja maksimaalselt paar sentimeetrit (üks kuni kaks). Kui seda on rohkem, räägib see pärasoole prolapsist.
Mõnel juhul, eriti rektaalse sisemise prolapsi korral, on abi magnetresonantstomograafia (MRI) abil tehtud defekograafiast. Defekograafia ajal antakse kahjustatud isikule pärasoolde sisestatud kontrastaine. Läbivaatuse käigus ta pingestab ja lõdvestab sulgurlihast ning tühjendab väljaheiteid. Seejärel registreeritakse see protsess MRI-ga ja see annab teavet olemasoleva soolehäire ja selle ravivõimaluste kohta.
Kõhukinnisuse korral mõõdab arst aeg-ajalt nn käärsoole läbimise aega. Siin võtab patsient teatud markertablette, mis umbes nädala pärast röntgenuuringu abil paiknevad soolestikus. Sõltuvalt sellest, kus tablettide markerid soolestikus asuvad, võimaldab see arvutada käärsoole läbimise aega. See võimaldab arstil hinnata, kas käärsool transpordib toitu normaalse kiirusega.
Kui esineb ka günekoloogilisi või uroloogilisi kaebusi, nagu uriinipidamatus või tupe prolaps, selgitab arst ka seda. Enamikul juhtudel suunatakse patsient seejärel vastava spetsialisti, näiteks uroloogi või günekoloogi juurde.
Milline on pärasoole prolapsi kulg?
Kuigi see pole reegel, on siiski soovitatav varajane ravi. Kui operatsioon on vajalik, parandab see sageli pärasoole prolapsi sümptomeid. Enamikul haigestunutest taastub võime iseseisvalt roojamist kontrollida. Pärast operatsiooni toimuvad järelkontrollid, kus arst kontrollib põletiku või verejooksu tunnuseid. Enamasti manustatakse operatsiooni läbinud patsientidele ka väljaheiteid reguleerivaid ravimeid mõne nädala jooksul pärast protseduuri, et vältida kõhukinnisust.
Haigetel on nüüd soovitatav pöörata tähelepanu tasakaalustatud toitumisele ja ennetada võimalikku kõhukinnisust juba varajases staadiumis. Oluline on ka vaagnapõhja tugevdav harjutus. Mõned kliinikud või füsioterapeudid pakuvad spetsiaalseid kursusi, et õppida sobivaid harjutusi vaagnapõhjalihaste tugevdamiseks.
Kas pärasoole prolapsi saab ära hoida?
Rektaalne prolaps ei ole üldiselt välditav. Geneetiline eelsoodumus ja tupesünnitusest tingitud muutused on raskesti ennetatavad. Krooniline kõhukinnisus või kõhulahtisus on aga soovitav lasta arstil selgeks teha ja pöörata tähelepanu normaalsele seedimisele. Sellele aitavad kaasa tasakaalustatud toitumine ja piisav liikumine.
