Mis on psühhodraama?
Sõna psühhodraama koosneb kreekakeelsetest sõnadest, mis tähistavad tegevust ("draama") ja hinge ("psüühika"). Sellest lähtuvalt on psühhodraama eesmärk sisemiste vaimsete protsesside nähtavaks tegemine mängulisel viisil.
Arst ja psühhoterapeut Jacob Levy Moreno asutas psühhodraama 20. sajandil. See tekkis arusaamisest, et inimesed õpivad peamiselt tegutsedes, mitte rääkides. Lapsed mõistavad maailma eelkõige mängu kaudu, matkides täiskasvanuid.
Erinevalt teistest psühhoteraapia meetoditest ei ole psühhodraamas keskseks meetodiks seega mitte rääkimine, vaid tegutsemine. Psühhodraama toimub reeglina kaheksa- kuni 15-liikmelises grupis. Igal seansil saab osaleja tuua oma soovitud näidendi või teema.
Scenilise esituse kaudu saab ka olevikus kogeda ja muuta ammu möödunud probleeme. Osalejad saavad ka tulevikuhirmudega tegeleda, katsetades rollimängus võimalikke stsenaariume.
Millal sa psühhodraamat teed?
Seda tüüpi probleemide lahendamine nõuab aga aktiivset ja loovat tegutsemist ning seetõttu ei sobi see kõigile. Kõigile, kellel on grupi ees oma tunnete väljendamisel takistusi, on psühhodraama üsna raske.
Kui soovite psühhodraama proovida, peaks teil olema ka kujutlusvõimet ja empaatiat. Näitlemisoskused pole vajalikud, kuid osalejad peaksid suutma panna end teiste inimeste ja olukordade olukorda.
Psühhodraama oli algselt mõeldud rühmateraapiana, kuid mõned terapeudid pakuvad seda ka individuaalses keskkonnas või paariteraapiana. Olenevalt teemast võivad sessioonid kesta mõnest nädalast mitme kuuni.
Mida sa psühhodraamas teed?
Psühhodraamas osaleb psühhodraama juht (terapeut või nõustaja) ja rühm. Igal seansil võib üks grupi liige saada peategelaseks ehk abiotsijaks, kes soovib psühhodraama abil oma probleemidest üle saada. Peategelane valib teiste grupiliikmete hulgast kaasmängijad või “abistavad egod”, kes esindavad peategelase kiindumusfiguure. Teised rühmaliikmed võivad tegutseda vaatlejatena.
Psühhodraama protsess jaguneb soojendamise, tegevuse, lõimimise ja hindamise faasiks.
Soojendusfaas
Psühhodraama nõuab palju spontaansust ja empaatiat. Soojenduseks on erinevaid tehnikaid, et osalejatel oleks lihtsam järgnevasse rollimängu sisse saada. Juht küsib alguses sageli osalejatelt nende meeleolu kohta. Iga inimene saab oma meeleolu näidata näiteks oma kehahoiaku kaudu. Kui osalejad üksteist ei tunne, võib juht paluda neil teatud kriteeriumite (nt elukoht või vanus) järgi ruumi rivistada.
Tegevusfaas (mängufaas)
Esimeses etapis selgitab peategelane rühmale probleemset teemat, millega nad tahaksid töötada. See võib olla näiteks nende töösituatsioon. Teine samm on valida stseen, mis illustreerib keskset probleemi. Peategelane ja tema assistent mängivad laval olukorda.
Nn rollivahetuses saab peategelane lülituda abistaja ja kaasmängija peategelase rolli. See tehnika aitab mõjutatud isikul teiste osalejate positsioonile paremini kaasa tunda. Lisaks teavad teised mängijad, kuidas teatud rollis käituda.
Psühhodraama läbiviija katkestab rollimängu niipea, kui talle jääb mulje, et väljamängitav olukord ei anna enam uusi arusaamu. Samuti peatab ta rollimängu, kui tekivad vastuolulisemad küsimused. Etendatav olukord võib peategelasele meenutada stseeni lapsepõlvest. Seejärel mängitakse see kohe rollimängus ette. See meetod annab peategelasele olemasolevatest probleemidest sügavama arusaama.
Integratsiooni faas
Pärast rollimängu vahetab rühm mõtteid. Näiteks saavad osalejad anda aru oma kogemustest sarnastes elusituatsioonides ja seeläbi anda peategelasele teada, et ta pole oma probleemidega üksi. Samuti räägitakse sellest, mida nad rollimängu ajal tundsid ja tajusid. Lõpuks selgitab psühhodraama läbiviija protsesse, mida nad rollimängu ajal jälgisid. Psühhodraamas omistatakse suurt tähtsust tänulikule õhkkonnale.
Peategelane peaks tundma end rühmas turvaliselt ja kogema tuge. Psühhodraama mõju ei seisne mitte ainult rollimängus, vaid ka grupis tekkivas kogukonnatundes.
Millised on psühhodraama riskid?
Psühhodraama juhi ülesanne on pöörata tähelepanu kõikide osalejate meeleseisundile ja vältida nende ülekoormamist. Mida suurem on aga grupp, seda keerulisem on läbiviijal kõigil silma peal hoida.
Liiga pikk seanss, vähene ülesehitus ja ebapiisavad selgitused võivad osalejaid üle koormata või stressi tekitada. Kui osalejad kannatavad ägedalt psüühikahäire all, peab terapeut eriti hoolikalt jälgima, et rollimäng ei tekitaks täiendavat stressi. See võib halvendada asjaomase isiku tervislikku seisundit.
Millega pean arvestama pärast psühhodraamat?
Psühhodraamas kogete mitmesuguseid erinevaid tundeid. Grupis jagatud kogemus võib neid tundeid veelgi tugevdada. Et kõik osalejad saaksid oma tundeid selgeks teha, on psühhodraama oluline osa arutelu iga seansi lõpus (lõimumisfaas).
Kui tunnete end pärast seanssi endiselt segaduses või ülekoormatuna, peaksite sellest psühhodraama juhile rääkima. Kui negatiivsed tunded on ka pärast paari seanssi alles, tuleks neist terapeudiga individuaalseansil rääkida. See kehtib ka siis, kui teil on probleeme, millega te ei soovi rühmas või psühhodraamas käsitleda.
