Taktiilne taju: funktsioon, ülesanded, roll ja haigused

Taktiline taju viitab passiivsele puutetundele, mis koos haptilise tajumisega vastab puutetundele. Taktiilses tajus on stiimul molekulid keskkonnast seonduvad mehaanoretseptoritega ja viiakse kesknärvisüsteemi. Neuroloogilised haigused häirivad kombatavat taju.

Mis on kombatav taju?

Taktiilne taju viitab passiivsele puutetundele, mis koos haptilise tajumisega vastab puutetundele. Termini taktiline tähendus kombineeritakse haptiline ja taktiline taju. Mõlemat tüüpi taju teeb inimene võimalikuks nahk, mis on pinna järgi suurim meeleelund. Haptika kaudu saavad inimesed esemeid ja subjekte aktiivselt puudutada. Samal ajal tajub ta tänu taktiilsele tajumisele ka passiivselt, kui objektid või subjektid teda puudutavad. Nende kahe tajukvaliteedi korral sõltub puudutustaju sensomotoorsetest ja somatosensoorsetest süsteemidest. Taktiilne taju viitab valdavalt mehaaniliste puudutusstiimulite tuvastamisele, mille tuvastavad peamiselt nn mehaanoretseptorid. Taktiilne taju vastab suures osas eksterotsepsioonile ehk keskkonnast pärinevate stiimulite tajumisele. Sellest tuleb eristada sekkumist, mis võimaldab inimestel tajuda stiimuleid keha seest. Vastastikuse tajumise valdkonnas on taktiilne taju tihedalt seotud kinesteetilise süsteemiga ja mõjutab seega oma keha asendi tunnetust ja ruumi ruumi tajumist. Protopaatiline tundlikkus on termin, mida kasutatakse kogu tajutava tajutava taju kvaliteedi kirjeldamiseks. Epikriitiline tundlikkus viitab peene taju tajuomadustele.

Funktsioon ja ülesanne

Käegakatsutav tunnetus paneb inimesi tundma. Sel eesmärgil on inimeses nn mehoretseptorid nahk. Mehhanoretseptsioon on mehaaniliste stiimulite vastuvõtt keskkonnast, mis muunduvad mehaanoretseptorites elektrilisteks signaalideks. Mehhanoretseptorid muudavad stiimulid keskse vormi närvisüsteem saab töödelda. Vastavad stiimulid vastavad koe mehaanilisele deformatsioonile rõhu või venitus. Katioonkanalid asuvad rakumembraan retseptoritest, millel on raku puhkeseisundis suletud olek. Kanalid on mikrotuubulite kaudu ühendatud retseptorite tsütoskeletiga. Venitatuna või kokkusurutuna avaldavad mikrotuubulid ioonkanalitel veojõudu. Sel viisil avatakse kanalid ja katioonid voolavad sisse, depolariseerides raku üle puhkepotentsiaali. Sensorrakud kas genereerivad siis retseptoripotentsiaali suhtes sagedust või eraldavad neurotransmitterid retseptori potentsiaali suhtes. Puutetunde mehhanoretseptorid on kas SA retseptorid, RA retseptorid või PC retseptorid. SA retseptorid vastutavad rõhu tundmise eest ja hõlmavad Merkeli rakke, Ruffini korpuseid ja pinkus Iggo puutetavaid kettaid. RA retseptorid reguleerivad puutetundlikkust ja vastavad kas Meissneri rakkudele, karvanääpsu andurid või Krause otsakolvid. PC-retseptorid kontrollivad inimeste vibratsioonitunnetust. Selles klassis eristatakse Vater-Pacini korpuseid Golgi-Mazzoni korpusest. Käegakatsutavat teavet kannab närve selgroo tagumistele juurtele ganglion ja rändab läbi selgroog kõrgematesse keskustesse, näiteks nägemiskühm ja ajukoor. The selgroog kaasatud traktid, lisaks funiculus posterior ja traktus spinothalamicus eesmised, on peamiselt tractus spinothalamicus lateralis, tractus spinocerebellaris anterior ja tractus spinocerebellaris posterior. Mehhanoretseptorite poolt saadud stiimulid ei sisene teadvusse enne, kui nad jõuavad aju. Seal toimub erinevate stiimulite sensoorne integreerimine, et anda inimesele mulje konkreetsest puudutusolukorrast. Puutetundlikkus on varustatud omadega mälu, mis aitab puudutuse klassifitseerimisel ja tõlgendamisel.

Haigused ja kaebused

Neuroloogia vastutab peamiselt taktiilse taju häirete klassifitseerimise eest. Taktiilse taju häiretega võib seostada mitmesuguseid neuroloogilisi haigusi. Näiteks kombatava-kinesteetilise taju häire on sageli kaasasündinud defektide või sensoorse integratsioonihäire tagajärg. Objektide puudutamine, puudutamine ja haaramine ei aita kahjustatud inimesel esemeid ära tunda, nii et patsiendid jätavad sageli kohmaka mulje. Põhimõtteliselt eristatakse taktiil-kinesteetikat intermodaalsetest või seeriatunnetuslikest häiretest. Taktiilse hüpofunktsiooni korral puutetundlikkust peaaegu ei tajuta. Sageli on ka osaline tundetus selle suhtes valu. Taktiilse hüpofunktsiooniga patsiendid saavad treenida kombatavat taju tööteraapia kui vajalik. Taktiilne ülitundlikkus seevastu avaldub tavaliselt valu ülitundlikkus ja sellel võivad olla kaugeleulatuvad tagajärjed mõjutatud isiku käitumisele. Tavaliselt reageerivad patsiendid füüsilisele kontaktile taktiilse kaitsemehhanismiga kuni agressioonini. Lisaks kaasasündinud puudujääkidele võib taktiilse taju häire põhjustada ka haavand aju or selgroog. Sellised kahjustused esinevad näiteks autoimmuunhaiguse korral hulgiskleroos, milles immuunsüsteemi ründab keha enda närvikoe ja põhjustab põletik selles. Erinevate kraniaalide kokkusurumine närve või traumast põhjustatud seljaaju juhtivate radade vigastus võib põhjustada ka taktiilse taju häireid. Sama kehtib ka kasvajate, ajuinfarktide või seljaaju infarktide kohta. Sageli on taktiilse taju häired, mis on põhjustatud sellistest haigustest nagu SM, kasvajahaigused, ja muud närvikahjustusi on lokaliseeritud ja mõjutavad seega ainult piiratud kehaosa. Kui seevastu esineb sensoorne integratsioonihäire või taktilise taju kaasasündinud defitsiit, ei ole tajumishäire tavaliselt kohaliku piiriga, vaid mõjutab kogu keha. Taktiilse taju häire korral on MRI tavaliselt põhitöötlus, kuna pildistamine võib selgitada mis tahes aju ja seljaaju kahjustused. Harvadel juhtudel eelneb taktilise taju häirele mehaanoretseptorite kahjustus. Retseptorite kahjustused võivad tekkida näiteks mürgistuse korral.