Üldine informatsioon
Amfoteritsiin B on retseptiravim (antimükootikum) raskete ja väga raskete seeninfektsioonide raviks. Seda kasutatakse sageli siis, kui seeninfektsioon mõjutab kogu keha (süsteemselt), st veri ja siseorganidja samal ajal nende arv valged verelibled (leukotsüüdid) väheneb. Reeglina ei tohiks seda ravimit kasutada kergete lokaalsete seeninfektsioonide korral, näiteks suu, kurgus või tupes. Kuna amfoteritsiin B-l on mõned kõrvaltoimed ja see on eriti agressiivne, kasutatakse seda sageli viimase infektsioonina seeninfektsioonide raviks pärast teiste vähem agressiivsete ravimite ebaõnnestumist.
Kasutusalad
Amfoteritsiin B kasutatakse peamiselt kõige raskemate seeninfektsioonide korral, mis vajavad ravi mitme kuu jooksul. Cryptococcus neoformans on üks levinumaid seeni, mis neid nakkusi põhjustab. Põhimõtteliselt võivad seeninfektsioonid mõjutada kogu keha.
Amfoteritsiin B-d saab kasutada:
- Kogu organismi seeninfektsioonikahtlus,
- Söögitoru lokaalsed infektsioonid (söögitoru kandidoos)
- Ajukelme (meningiit)
- Ajukelme ja aju (meningoentsefaliit)
- Kopsud (kopsupõletik)
- Liigestest (osteoartikulaarne kandidoos)
- Kõrva neeluõõs (orofarüngeaalne kandidoos)
- Suguelunditest ja kuseteedist (urogenitaalne kandidoos). Eriti nakkushaiguse korral meninges ja aju, on oluline kindlaks teha, milline seen sümptomeid põhjustab, kuna annus varieerub märkimisväärselt. Lisaks on oluline teada patsiendi immuunseisundit ja olla kursis kõigi HIV-nakkustega, kuna HIV-nakkuse korral immuunsüsteemi on seeninfektsioonidele väga vastuvõtlik ja seetõttu tuleb ravi Amfoteritsiin B-ga kohandada ja manustada pikemat aega.
Lisaks seentele on amfoteritsiin B efektiivne ka algloomade põhjustatud infektsioonide vastu, kuhu kuuluvad näiteks Trichonomas, ja amööbidest. Amfoteritsiin B ei ole efektiivne bakterid or viirused. Amfoteritsiin B kõrvaltoimete tõttu (vt kõrvaltoimed) manustatakse amfoteritsiin B tänapäeval sageli koos rasvamolekulide või keha enda rasvkehadega (liposoomidega). Kuigi see segu on oluliselt kallim, põhjustab see vähem kõrvaltoimeid kui klassikaline Amfoteritsiin B. Lisaks raskete ägedate seeninfektsioonide vastu võitlemisele manustatakse Amfoteritsiin B ka seeninfektsioonide vältimiseks pärast luuüdi siirdamine.
Annus ja tarbimine
Enne ravimi võtmist on oluline teavitada raviarsti kõigist allergiatest amfoteritsiin B-le või allergiatest teiste ravimite suhtes. Lisaks peab raviarst teadma kõiki muid ravimeid, mida on kasutatud koostoimete ja allergiliste reaktsioonide vältimiseks. Amfoteritsiin B võib manustada suu (suuliselt), autor veri (intravenoosselt, infusioonina) või kreemina (lokaalselt). Nahal esinevate lokaalsete infektsioonide korral saab toimeainega kreemi kergesti nahale kanda.
Reeglina kasutatakse amfoteritsiin B aga ainult naha kõige raskemate seeninfektsioonide korral. Amfoteritsiin B tabletina toimib ainult lokaalselt suu ja neelus ning ei imendu seedetrakt, nii et see ei tööta ülejäänud kehas. Kogu keha mõjutavate süsteemsete infektsioonide korral on vajalik intravenoosne ravi amfoteritsiin B infusiooniga.
Amfoteritsiin B intravenoosne manustamine sõltub suuresti kliinilisest pildist. Üldiselt antakse sõltuvalt kliinilise pildi tõsidusest vahemikus 0.1 kuni 1 mg kehakaalu kilogrammi kohta päevas. Näiteks kui oletada, et annus on 0.5 mg kehakaalu kilogrammi kohta päevas (0.5 mg / kgkgkgkg / d), saaks patsient 40 kg amfoteritsiin B ühe päeva jooksul, kui ta kaaluks 80 kilogrammi.
Amfoteritsiin B manustatakse tavaliselt 6-8 nädalat. Kui amfoteritsiin B-d tuleb võtta pikema aja jooksul, võib raviarst või muu eripersonal õpetada patsienti ise süste tegema. Eneseravimise korral ei tohi ravimeid kunagi manustada, kui lahus pole enam kristallselge, vaid piimjas või hägune. Kui mõni annus on vahele jäänud, tuleb sellest teavitada raviarsti edasiste meetmete üle otsustamiseks.
