Teaduspsühholoogia haru on arengupsühholoogia. Selles uuritakse inimese arengut sünnist surmani kõigis psühholoogilistes tingimustes ning sellega seotud muutusi inimese käitumises ja kogemustes, sealhulgas näiteks isiksuse, keele, mõtlemise ja kõigi õppimine nendel põhinevad protsessid. Vastavalt sellele arvestatakse inimese kogu eluiga, samas kui meeleoludest või välistest mõjudest tingitud muutused mängivad rolli ainult väga piiratud ulatuses. Kirjeldamiseks kasutab arengupsühholoogia sotsiaalteaduslikke meetodeid küsitluste, vaatluste ja erinevate katsete vormis.
Mis on arengupsühholoogia?
Arengupsühholoogia uurib inimese arengut sünnist surmani kõigis psühholoogilistes tingimustes ning sellega kaasnevaid muutusi inimese käitumises ja kogemustes. Kas inimese arengut mõjutavad nüüd pigem bioloogilised või keskkonnategurid, kas Jean-Jaques Rousseau ja nativismi järgi areng toimub lapse endas esinevate eelsoodumuste tõttu, samal ajal kui kasvatus ja keskkond neid pärsivad, või tuleb laps John Locke'i sõnul pigem ilma oskuste ja teadmisteta, et kõike õppida esiteks on need põhimõttelised küsimused, mida arengupsühholoogia endale esitab. Erinevate teooriate ja mudelite abil püütakse seletada inimest tema muutustes. Kõige olulisemad panid paika Albert Bandura, Jean Piaget, Sigmund Freud, Erik H. Erikson Jane Loevinger ja John Bowlby.
Fookuspunktid ja teooriad
Bandura arendas sotsiaalset õppimine teooria, mis sisaldas, et vaatlusõppe protsess on see, mis muudab sotsiaalsed oskused esmajoones võimalikuks ning toimub omandamis- ja teostusetapi kaudu. Omandamisfaas määratakse tähelepanu ja mälu protsessid ning täitmisfaasi määravad motoorse taastootmise, tugevdamise ja motivatsiooni protsessid. Muu hulgas mängivad olulist rolli ka ootused, mis on otsustavad jäljendamisel, seega ka õppimine protsess. Lavateooria mudeli on välja töötanud Jean Piaget. Selles kirjeldatakse inimese tunnetusliku arengu erinevaid etappe ja täpsustatakse iga etapi jaoks olemasolevad kognitiivsed võimed, mis omakorda määravad, milliseid kognitiivseid ülesandeid inimene sel ajal lahendada saab. Freud töötas välja psüühika struktuurimudeli, eeldades kolme juhtumit, mille ta jagas id-ks, egoks ja superegoks. Teiseks pani ta paika viis psühhoseksuaalse arengu etappi, millel on mõju arengupsühholoogiale. Omakorda põhineb sellel mudelil Erik H. Eriksoni psühhosotsiaalse arengu lavamudel. See kirjeldab lapse kõigi soovide ja vajaduste vahelist pinget ning keskkonna ja inimestevahelise kontakti tekkimisel talle esitatavaid muutuvaid nõudmisi. Sama oluline on Loevingeri lavamudel, mis eeldab ego arengut kui spetsiifilist mustrit, mille kaudu inimene tajub ja tõlgendab ennast ja oma keskkonda. See ego struktuur läbib selle käigus mitmeid muudatusi viima kõrgemale teadlikkusele. Seega eeldab Loevinger mõtte- ja kogemusprotsessi, mitte psüühilist üksust nagu psühhoanalüüs. John Bowlby esitas omakorda kiindumusteooriat, mis tähendab, et lapsed moodustavad mitteverbaalse suhtlemise ja füüsiliste märkide kaudu tugevad emotsionaalsed sidemed lähedastega, mis arenedes muutuvad. Tema mure lapsena psühhiaater oli uurida pere ja põlvkondade mõju lapse arengule. Kõik need mudelid, mida on palju rohkem, näitavad, et arengupsühholoogia tegeleb väga paljude teemadega. Põhirõhk jääb imikute ja väikelaste uurimisele, mitteverbaalsel tasandil toimuvatele suhetele lapse ja vanemate vahel ning sellega kaasnevatele sotsiaalsetele, emotsionaalsetele ja motoorsetele arengutele ning arenguprotsesside muutustele või häiretele. Lisaks uuritakse ka inimese vanaduspõlve üldist eluiga.
Uurimismeetodid
Arengukontseptsioon on tänapäevastes tingimustes muutumas laiemaks, nii et igasuguseid muudatusi peetakse arenguks ja viimasel ajal on lisatud isegi üksikisikute või keskkonna erinevusi, mille puhul räägime ökoloogilisest või diferentsiaalsest arengupsühholoogiast. Traditsiooniliselt on arengukontseptsioon olnud siiski suhteliselt kitsas. Seda vaadeldakse kui katkematut protsessi, kusjuures muudatused jäävad alles kvalitatiivseteks-struktuurilisteks muutusteks, mis edenevad alati kõrgema taseme poole ja on suunatud lõpliku küpsusastme poole. Nende muutumisprotsessides mängivad olulist rolli sellised funktsioonid nagu emotsioon, tunnetus, motivatsioon, keel, moraal ja sotsiaalne käitumine. Peret peetakse sotsiaalses kontekstis. Siin uuritakse, kuidas psühholoogilised funktsioonid kasvavad koos vananemisega. Vanus annab omakorda arengupsühholoogia jaoks teavet indiviidi motivatsiooniliste ja vaimsete piirangute kohta sel ajal. See põhineb eeldusel, et inimene peab erineva arenguetapiga hakkama saama ülesannetega, mis põhinõudena kajastavad tema elu erinevaid tahke, isiksust, inimestevahelisi suhteid ja füsioloogilisi funktsioone. Näiteks kasvatatakse noorukit ühiskonnas selleks, et vanematest lahti saada, leida oma identiteet ja valmistuda karjääriks. Kui selles protsessis esineb häireid, tekib kõigi edasiste sammudega toimetulemisel raskusi, kuna need toetuvad üksteisele. Tulemuseks on rahulolematus, pettumus ja hirm ebaõnnestumise ees. Vara lapsepõlv põhineb eelkõige sotsiaalsel-emotsionaalsel arengul, kaasa arvatud trotsi faasid ja võimalikud arenguhäired. Need võivad avalduda dissotsiatsioonis, keele, suhtlemise ja sotsiaalse sideme halvenemises. Osa arengupsühholoogia teooriatest on ka kontseptsioon, et inimesed kujundavad oma arengut aktiivselt. Seda ei määra ainult pärilikud tegurid, vaid see sõltub inimese kogemustest, eluoludest ja soovitud eesmärkidest, jällegi üsna paljude variatsioonidega.
