Kuidas artroosi diagnoositakse?
Artroosi diagnoosi paneb tavaliselt arst kliinilise pildi põhjal. Kui patsient tuleb arsti juurde ja kaebab valu sageli kahjustatud liigestes:
- Sõrmeliigesed (sõrme artroos)
- Jala varba liigesed (varba liigese artroos)
- Puusaliigesed (puusaliigese artroos)
- Õla liigesed (õlaliigese artroos)
- Põlveliigesed (põlveliigese artroos)
kahtlus artroos vastava liigendi tuleb tõsta. Arstil (tavaliselt ortopeedia spetsialistil) on tavaliselt Röntgen võetakse pärast patsiendi ülekuulamist ja füüsiline läbivaatus.
Patsiendi füüsiline diagnoosimine / uurimine koosneb vastava kontrollimisest liigesed. See hõlmab kontrollimist, kas liiges on paistes või deformeerunud ning kas nahk on punetav. Sellele järgneb füüsiline läbivaatus mis koosneb liigese palpatsioonist.
Lisaks liigutab arst patsiendi liigest ja otsib valu näidanud patsient, samuti ummistuste ja liikumispiirangute korral. Diagnoosartroos”Saab teha mitme teguri põhjal. Need sisaldavad füüsiline läbivaatus arsti poolt pildistamisprotseduurid (nt Röntgen, CT ja MRI) ning patsiendi uurimine veri.
Artroskoopia kasutatakse ka diagnoosimiseks artroos. Diagnoosi panemisel tuleb alati küsida, kas haigus on perekonnas juba teada. Sellisel juhul suureneb tõenäosus, et asjaomane patsient kannatab artroosi all.
Üks olulisemaid aspekte on küsida arstilt tüüpi valu. Artroosiga on valu sageli pärast pikka puhkust, st hommikul (hommikune jäikus). Lisaks peaks arst välistama ülekoormuse kui valu ja turse põhjuse liigesed konkreetseid küsimusi esitades.
Artroosiga liigese röntgenkiirguses on näha tüüpilisi muutusi. Nende hulka kuuluvad liigesruumi kitsenemine ja luu paksenemine kõhr. Lisaks on luust moodustunud harud (nn “osteofüütid”) ja luus endas on näha tsüsti.
Sageli võib tuvastada ka luu väärkohtlemist, mis võib olla kas artroosi tagajärg või põhjus. Alternatiivina röntgen, ultraheli saab teha ka liigese diagnoosimiseks. Oma täpsuse ja diferentseerituse korral allutatakse see siiski röntgenpildile, kuna peale ühise ruumi kitsenemise ei nähta tavaliselt ühtegi ülalnimetatud märki ultraheli.
MRI, mis muutub üha olulisemaks artroosi diagnoosimisel, on palju ilmsem. Kuid tavaliselt ei kasutata seda esialgseks diagnoosimiseks. Pigem kasutatakse seda üksikasjalikumaks uuringuks, kui röntgenkiirgus ei anna artroosi selget näidustust. MRI võib näidata ka närvide ja lihaste seotust, mis võib põhjustada vastavat valu.
