Mis on autoimmuunne hepatiit?
Autoimmuunne hepatiit (AIH) on nn autoimmuunhaigus. Need on haigused, mille puhul immuunsüsteem moodustab antikehi organismi enda struktuuride vastu (autoantikehad). Autoimmuunse hepatiidi puhul on tegemist maksakoe vastaste autoantikehadega: need ründavad maksarakke ja lõpuks hävitavad need justkui võõrrakkude või ohtlike sissetungijatena. Autoimmuunne hepatiit on tavaliselt krooniline. Samas on võimalik ka äge kulg.
Ligikaudu 80 protsenti kõigist autoimmuunse hepatiidiga inimestest on naised. Haigus esineb igas vanuses, kuid esineb kõige sagedamini noortel kuni keskealistel täiskasvanutel vanuses 20–50. Euroopas haigestub igal aastal autoimmuunne hepatiit umbes ühel kuni kahel inimesel 100,000 XNUMX-st. AIH on seega suhteliselt haruldane haigus.
Kombinatsioon teiste haigustega
Autoimmuunne hepatiit esineb sageli koos teiste immuunvahendatud haigustega. Nende hulka kuuluvad näiteks
- Autoimmuunne kilpnäärmepõletik (autoimmuunne türeoidiit = Hashimoto türeoidiit)
- Maksa sapiteede autoimmuunne põletik (primaarne sapiteede kolangiit)
- Maksa sees ja väljaspool asuvate sapiteede autoimmuunne põletik (primaarne skleroseeriv kolangiit)
- Reumatoidartriit (RA)
- Sjögreni sündroom
- 1. tüüpi suhkurtõbi
- Tsöliaakia
- Põletikulised soolehaigused
- Sclerosis multiplex (MS)
- Vitiligo (valgete laikude haigus)
- Psoriaas (psoriaas)
Millised on autoimmuunse hepatiidi sümptomid?
Äge autoimmuunne hepatiit põhjustab ägeda maksapõletiku sümptomeid, nagu palavik, iiveldus ja oksendamine, ülakõhuvalu ja kollatõbi. Harvadel juhtudel areneb haigus kiiresti ja raskelt (fulminantselt) ägeda maksapuudulikkusega. Seda võib ära tunda näiteks kollatõve, vere hüübimise ja teadvuse häirete järgi.
Kuid enamikul haigetel tekib krooniline autoimmuunne hepatiit, mis progresseerub järk-järgult. Tavaliselt ei esine pikka aega sümptomeid või on need ebaspetsiifilised:
- Väsimus ja kehv sooritus
- söögiisu puudumine
- kaalulangus
- Vastumeelsus rasvase toidu ja alkoholi vastu
- Kõhuvalu ja peavalud
- Palavik
- Reumaatiline liigesevalu
- Kahvatu väljaheide ja tume uriin
- Naha, limaskestade ja silma valge sklera kollasus (ikterus)
Enamikul juhtudel põhjustab krooniline autoimmuunne hepatiit maksatsirroosi.
Kui autoimmuunne hepatiit esineb koos teiste autoimmuunhaigustega seotud haigustega, lisanduvad täiendavad sümptomid.
Millele peaksin toitumises tähelepanu pöörama?
Maksahaigusega inimesed peaksid võimalusel alkoholi täielikult vältima, kuna see detoksifitseeritakse maksas ja koormab elundit täiendavalt. Samuti on soovitatav säilitada normaalne kehakaal.
Põhjused ja riskifaktorid
Autoimmuunse hepatiidi korral ründavad autoantikehad maksakudet. See käivitab põletiku, mis lõpuks hävitab maksarakud. Ei ole teada, miks immuunsüsteem pöördub haigete keha enda kudede vastu. Eksperdid kahtlustavad, et haigetel on geneetiline eelsoodumus autoimmuunse hepatiidi tekkeks. Kui lisanduvad välistegurid (käivitajad), puhkeb haigus välja. Võimalikud vallandajad on infektsioonid, keskkonnatoksiinid ja rasedus.
Autoimmuunne hepatiit: klassifikatsioon
Autoimmuunne hepatiit (AIH) jagati algselt kolmeks variandiks vastavalt esinevate autoantikehade tüübile:
- I tüüpi autoimmuunne hepatiit (AIH1): see on kõige levinum autoimmuunse hepatiidi vorm. Mõjutatud isikutel on antinukleaarsed antikehad (ANA) ja silelihaskiudude vastased antikehad (anti-SMA). Sageli esinevad ka teatud antikehad neutrofiilide granulotsüütide vastu, tuntud kui p-ANCA (ANCA = neutrofiilide vastased tsütoplasmaatilised antikehad).
- 3. tüüpi autoimmuunne hepatiit (AIH3): haigete veres saab tuvastada ainult lahustuvate maksaantigeenide/maksa-pankrease antigeenide (anti-SLA/LP) vastaseid antikehi.
3. tüüpi autoimmuunset hepatiiti peetakse 1. tüübi variandiks: AIH3-le tüüpilised autoantikehad (anti-SLA/LP) esinevad mõnikord koos ANA ja/või anti-SMA-ga (tüüpilised autoantikehad 1. tüüpi autoimmuunse hepatiidi korral).
Uuringud ja diagnoosimine
Autoimmuunse hepatiidi diagnoosimine ei ole lihtne – praegu puudub diagnostiline test, mis tõestaks AIH-d. See on hoopis tõrjumise diagnoos: alles siis, kui arst on välistanud kõik muud võimalikud sümptomite põhjused (näiteks viirusega seotud hepatiit), saab ta panna diagnoosi "autoimmuunhepatiidiks". Selleks on vaja erinevaid uuringuid, mille peaks läbi viima kogenud spetsialist.
Vereanalüüsid
Vereproovi uuritakse ka maksarakkude vastaste autoantikehade suhtes. Autoimmuunse hepatiidi korral saab tavaliselt tuvastada erinevaid autoantikehi. Need mängivad autoimmuunse hepatiidi selgitamisel otsustavat rolli, kuid neist ei piisa lõplikuks diagnoosimiseks.
Kui autoimmuunne hepatiit on äge või väga äkiline ja raske (fulminantne), võivad autoantikehad ja immunoglobuliin G (IgG) taseme tõus puududa.
Vereproovist uuritakse ka hepatiidiviiruse vastaste antikehade olemasolu. Kui need on olemas, on sümptomite põhjuseks tõenäoliselt pigem viirushepatiit kui autoimmuunne hepatiit.
Autoimmuunse hepatiidi selgitamisel tuleks määrata ka TSH väärtus. See hormooni väärtus näitab kilpnäärme funktsiooni. Autoimmuunse hepatiidiga kaasneb sageli autoimmuunne kilpnäärmepõletik (autoimmuunne türeoidiit).
Ultraheli
Üldiste patoloogiliste muutuste tuvastamiseks koes saab kasutada maksa ultraheliuuringut. Nende hulka kuulub maksakoe muundumine side-/armkoeks (maksafibroos). See viib lõpuks maksatsirroosini. Seda põhjustab muuhulgas krooniline autoimmuunne hepatiit, kuid sageli on sellel ka muud põhjused.
Prooviti ravida immuunsupressantidega
Mõnikord annab arst patsiendile katse korras immuunsüsteemi pärssivaid ravimeid (immuunsupressandid), nimelt glükokortikoide (“kortisoon”). Need on osa autoimmuunse hepatiidi standardravist. Kui sümptomid paranevad koos ravimiga, on see autoimmuunse hepatiidi näitaja, kuid mitte lõplik tõend.
Maksa biopsia
Autoimmuunse hepatiidi diagnoosi kinnitamiseks võtab arst maksast koeproovi (maksa biopsia). Seejärel uuritakse seda laboris. Kui leitakse iseloomulikud rakumuutused, on väga tõenäoline, et autoimmuunne hepatiit on tõepoolest olemas.
Ravi
Autoimmuunset hepatiiti ei saa veel põhjuslikult ravida. See tähendab, et immuunsüsteemi düsregulatsiooni ei saa parandada. Arst määrab aga ravimid, mis pärsivad immuunsüsteemi. Need immunosupressandid pärsivad põletikulisi protsesse maksas. See aitab võidelda sümptomitega ja üldiselt hoiab ära edasise maksakahjustuse (sealhulgas tsirroosi ja maksapuudulikkuse).
Kui autoimmuunne hepatiit on väga kerge ja vähese põletikulise aktiivsusega, on üksikjuhtudel võimalik immunosupressantidega ravist loobuda.
Kui krooniline autoimmuunne hepatiit ei ole veel põhjustanud maksatsirroosi, määrab arst mõnikord prednisolooni/prednisooni asemel koos asatiopriiniga toimeainena budesoniidi. See on ka kortisoonipreparaat, kuid väidetavalt põhjustab see vähem kõrvaltoimeid kui prednisoloon.
Teatud juhtudel kasutatakse ka muid ravimeid. Näiteks kui ülalkirjeldatud ravi ei aita, võib autoimmuunset hepatiiti katseliselt ravida teiste immunosupressantidega, nagu tsüklosporiin, takroliimus, siroliimus või everoliimus. Kui patsient ei talu asatiopriini, kasutab arst alternatiivseid ravimeid, näiteks immuunsupressant mükofenolaatmofetiili. Ravi ajal on vajalik regulaarne kontroll arstiga.
Pikaajaline kortisoonravi soodustab luuhõrenemist (osteoporoosi). Seetõttu antakse täiskasvanud patsientidele osteoporoosi vältimiseks kaltsiumi ja D-vitamiini.
Kui kaua immunosupressiivne ravi kestab?
Kui autoimmuunne hepatiit on väga kerge ja vähese põletikulise aktiivsusega, on üksikjuhtudel võimalik immunosupressantidega ravist loobuda.
Kui krooniline autoimmuunne hepatiit ei ole veel põhjustanud maksatsirroosi, määrab arst mõnikord prednisolooni/prednisooni asemel koos asatiopriiniga toimeainena budesoniidi. See on ka kortisoonipreparaat, kuid väidetavalt põhjustab see vähem kõrvaltoimeid kui prednisoloon.
Teatud juhtudel kasutatakse ka muid ravimeid. Näiteks kui ülalkirjeldatud ravi ei aita, võib autoimmuunset hepatiiti katseliselt ravida teiste immunosupressantidega, nagu tsüklosporiin, takroliimus, siroliimus või everoliimus. Kui patsient ei talu asatiopriini, kasutab arst alternatiivseid ravimeid, näiteks immuunsupressant mükofenolaatmofetiili. Ravi ajal on vajalik regulaarne kontroll arstiga.
Pikaajaline kortisoonravi soodustab luuhõrenemist (osteoporoosi). Seetõttu antakse täiskasvanud patsientidele osteoporoosi vältimiseks kaltsiumi ja D-vitamiini.
Kui kaua immunosupressiivne ravi kestab?
Kroonilisi haigusi, nagu autoimmuunne hepatiit, võib tunnistada puudeks. Puude aste määratakse haiguse ulatuse järgi. Kui puude aste on üle 50, loetakse see raskeks puudeks. Seda, kas autoimmuunne hepatiit ka tegelikult üksikjuhul raske puude kriteeriumidele vastab, hindab vastav pensioniamet individuaalselt vastava avalduse alusel.
