Üldine
Depressioon võib olla palju põhjuseid ja avaldub igal patsiendil mõnevõrra erinevalt. Raskusaste depressioon samuti on patsienditi väga erinev. Eristatakse kerget, mõõdukat ja rasket depressioon. Depressiooni tunnuste äratundmiseks tuleb sageli abi otsida sugulastelt, sest nemad märkavad sageli esimesena, et tegemist pole lihtsa meeleoluhäirega, vaid fulminatiivse depressiooniga, mis vajab arstiabi.
Depressiooni tunnused
Depressiooni tuvastamiseks on erinevaid sümptomeid või esimesi märke. Need sümptomid on esialgu väga peened ja patsiendil on raske eristada, kas ta põeb depressiooni või on see lühiajaline periood, mil patsient on lihtsalt veidi kurb või häiritud. Kui aga teatud tunnused ilmnevad pikema aja jooksul, võib neid pidada suunisteks, mis võimaldab depressiooni ära tunda.
Millal depressiooni depressiooniks peetakse, on väga raske öelda ja isegi koolitatud psühhiaatritel on mõnikord seda raske kindlaks teha. Depressiooni äratundmiseks peab patsient iseenda eest hoolitsema ja ennast kriitiliselt vaatama. Esimene märk on kõigi huvide kaotus.
Eriti autsaiderid tunnevad sugulase depressiooni sageli ära selle järgi, et patsient tõmbub üha enam tagasi, tühistab kohtumised ja eelistab kodus üksi veeta. Samuti helistatakse harvemini ja kontaktid katkevad. Patsiendid ei pane sageli tähelegi, et tõmbuvad üha enam tagasi ja loobuvad kõigist kohtumistest või hobidest.
Sellegipoolest on selline tagasitõmbumine ja huvide mittetoomine oluline depressiooni märk. Lisaks sellele “häbelikkusele” on veel palju muid sümptomeid, mis viitavad depressioonile ja hõlbustavad patsiendi ja lähedaste depressiooni äratundmist. Seksuaalvahekorra naudingu või naudingu kaotamine (libiido kaotus) ja üldise pereelu nautimise kaotus on samuti olulised depressiooni näitajad.
Lisaks sellele huvi kaotusele (anhedonia) on ka suur kurbus või tühjus. Patsient ei saa end millegi külge tõmmata ja mõnikord hakkab ta ilmse põhjuseta nutma. Teised patsiendid väidavad, et depressiooni ajal on nad täiesti tühjad ja emotsionaalselt külmad ega suuda mingeid emotsioone lubada ega tajuda.
See sisemine tühjus või sisemine kurbus on ka oluline juhtiv sümptom. Lisaks magavad patsiendid väga sageli, kuid muudel juhtudel võivad patsiendil olla ka unehäired. Mõlemad sümptomid võivad viidata depressioonile, kusjuures enamik patsiente veedab oma voodis palju aega ja neil puudub igasugune soov uuesti lahkuda.
Depressiooni tuvastamiseks on seetõttu oluline pöörata tähelepanu ka patsiendi päevakavale. Enamasti häirib seda tohutult uneaeg ja patsiendid kaotavad päeva-öö rütmi. Lisaks toimub sageli suur kaalukaotus, kuna patsiendid unustavad söömise või lihtsalt ei jõua supermarketist midagi süüa ostma minna.
See lootusetuse tunne on oluline sümptom, mis võib viidata depressioonile ja on patsiendile või lähedastele selge märk. Samuti on depressiooni äratundmiseks oluline näha, kui hästi patsient suudab endiselt keskenduda ja kuivõrd on ta teiste inimeste või keskkonna suhtes endiselt tähelepanelik. Sageli ei ole patsiendil enam enesekindlust ega enesehinnangut.
Lisaks on sageli süütunne, mis võib olla seotud väga erinevate olukordade või hetkedega ega ole sageli üldse ratsionaalne. See võib aga patsiendile raske koorma panna ja tunda end täiesti väärtusetuna. Palju tüüpilisem on aga märk sellest, et patsiendid näevad kogu tulevikku ainult negatiivsena ega kujuta ette, et head ajad tulevad patsiendi jaoks kunagi tagasi.
See pessimism on tüüpiline depressiooni märk. Halvimal juhul võib see viia isegi enesetapumõteteni. Need enesetapumõtted on depressiooni viimane hoiatav märk ning vajavad kiiret ja kiiret psühhoterapeutilist abi ja abinõusid.
