Diagnoos
Diagnoos depressioon in lapsepõlv põhineb haiguslugu (arsti ja patsiendi vestlus) lapse ja vanemate vahel. Lapse vanus ja sõltuvalt sellest vaimne küpsus võib diagnoosi andmisele otsustava panuse anda. Seega arvestatakse lisaks lapse eluolukorrale ka vanemate eluolukorda, mida tuleks pidada ka lapse põhjuseks depressioon.
Teine põhikriteerium on sümptomatoloogia, mida laps pakub. Peamisteks sümptomiteks on lapse huvi kadumine ja rõõmutunne, silmatorkavalt kõrge väsimus, sõidu puudumine ja depressiivne meeleolu. Lisaks sellele aitavad diagnoosi kitsendada täiendavad sekundaarsed sümptomid.
Nende hulka kuuluvad vähenenud keskendumis- ja tähelepanuvõime, vähenenud söögiisu ja unehäired, samuti vähenenud enesehinnang, süü- ja väärtusetunne ning pessimistlik põhimeeleolu. Siit saab teavet selle kohta, kas depressioon on põhihaigus või on see depressioon teise kontekstis vaimuhaigus. Haiguse käigust võib välja lugeda, kas tegemist on esialgse diagnoosiga või on see juba korduvalt esinenud.
Lisaks saab sihipärase ravi alustamiseks eristada depressiooni erinevaid vorme. Juurdepääs arvukatele testidele Internetis depressiooni diagnoosimiseks on praegu kiire ja lihtne vahend esialgseks hindamiseks. Reeglina on need küsimused, mis hindavad valikvastustega lühikese aja jooksul võimaliku kannataja meeleolu.
Sarnaseid teste kasutavad mõnikord ka eksperdid. Testid tuvastavad sümptomid, mis on seotud olemasoleva depressiooniga. Laste testid on haruldased ja neid saab kasutada alles pärast teatud vanust.
Siin on lapse terviklikum enesetaju põhiline nõue, et suuta küsimustele sisukalt vastata. Seetõttu ei ole seda rakendust soovitatav kasutada imikutele ega algklasside lastele. Täiustatud lapsepõlv, tulemust võib vaadelda kui orienteerumisvahendit, kuid mitte kunagi ilma asjatundlike nõuanneteta.
Enesediagnostika ei ole soovitatav. See teema võib teile ka huvi pakkuda: Test depressiooni jaoksDepressiooni diagnoosimine pole lapse paljude erinevate sümptomite ja vanusega seotud omaduste tõttu alati lihtne. Vanemad on oma lapse käitumisega tavaliselt tuttavad ja tavaliselt märkavad väga kiiresti väikesed muutused lapse käitumises ja sotsiaalses suhtluses.
Kuid mitte iga muutus ei ole sama mis patoloogiline nähtus, kuid psühholoogilisi kõrvalekaldeid tuleks eksperdiga aegsasti arutada, kui on kahtlusi ja neid tunnistatakse. Palju olulisem on jälgida nii enda suhet lapsega kui ka teiste lastega suhtlemist ning see on hea parameeter muutuste äratundmiseks. Lapse võimalik depressiivne käitumine mõjutab ka vanemate käitumist. Kui nad tunnevad end vanemana viimasel ajal üle pingutatud, heidavad end ette lapse kasvatamise osas või tunnevad oma lapse suhtes suuremat distantsi või tagasilükkamist, võib see olla nende endi reaktsioon lapse muutunud käitumisele.
