Fibromüalgia füsioterapeutiline teraapia kontseptsioon

märkused

See teema on meie teema jätk fibromüalgia.

Füsioterapeutilise teraapia kontseptsioon

  • INFO
  • Põhjalik uuring uuringutest
  • Passiivne ravi
  • Aktiivne teraapia
  • Ev. grupipakkumisi

INFO

Ravi alguses peaks kliinilise pildi ja füsioterapeutilise ravi käigu kohta toimuma üksikasjalik infojutt, et patsienti teavitada seostest ja käitumismustritest ning kõrvaldada tema hirm ravi ees. Alates aastast fibromüalgia, lisaks füüsilistele kaebustele mängib olulist rolli ka patsiendi psühholoogiline olukord, oluline roll usalduse suhte loomisel patsiendi ja terapeudi vahel. Ravi edukus sõltub peamiselt sellest, kas patsient tunneb ennast isiklikult suunatud ja tunneb, et ravi on individuaalselt kohandatud tema sümptomitele ja et tema valu ja probleeme võetakse tõesti tõsiselt.

Interdistsiplinaarne koostöö füsioterapeudi, arsti ja psühhoterapeudi vahel on väga oluline (vt multimodaalse ravi kontseptsioon). Ilma kaasuva uimastiravita (krooniline valu muster), ei suuda füsioterapeutiline füsioteraapia saavutada piisavat valu leevendust, mis on siiski aktiivravi eelduseks. Lisainformatsioon abivahendid kasulikud on näiteks soovitatud kirjandus, teabeüritused ja eneseabi rühmad.

Füsioterapeudi koolitus kroonilise ravis valu on seega hea ravi eeltingimus. Eespool nimetatud põhjustel on seetõttu soovitatav vältida võimalikult palju terapeudi vahetamist. Kuna patsiendid kardavad sageli valu ja liikumist, peaks füsioterapeutiline ravi olema üha nõudlikum füüsilise aktiivsuse suhtes pärast seda, kui individuaalselt kindlaks tehtud leid ja ettevaatlik ravi alustavad valu leevendavate ja lõõgastavate meetmetega.

Nii võib patsient, kes on sageli harjunud olema õrn ja passiivne, kogeda, et vaatamata oma valule suudab ta füüsiliselt sooritada vaatamata loodetavasti vähenevale valutendentsile. Aeglaselt suurenevat nõudlust koormuse järele võib kroonida mõõdukalt harjutamiseks on võimalik. Enamikul juhtudel on võimalik saavutada jõudluse tõus igapäevaelus ja tööl ning märkimisväärne elukvaliteedi tõus. Kui füüsilise aktiivsuse suurenemine põhjustab rohkem valu (see võib juhtuda seetõttu, et hinnatakse patsiendi võimet tulla toime stressiga - sageli kõikuv ja sõltub päevavormist) ja seetõttu on individuaalne annus keeruline, tuleks stressinõudeid vähendada ja nendega tegeleda jälle madalamal tasemel. Patsienti tuleb eelnevalt teavitada valu suurenemise võimalikkusest, kui treenimine on üle pingutatud, et ta ei kaotaks julgust ega langeks tagasi oma vanade liikumisharjumuste juurde.