Käitumisteraapia
Vastupidiselt sügavuspsühholoogiale, mis annab suure rolli ka inimeste hingeelule, lähtutakse käitumisteraapia tasandil pigem väliselt nähtavatest käitumistest. ADHD - seetõttu analüüsitakse tüüpilisi sümptomeid ja ADHD-d - tüüpilisi käitumismustreid ja püütakse neid erinevate protseduuride abil muuta. Sõltuvalt terapeutilisest orientatsioonist on saadaval erinevad meetodid. Vahepeal saab põhisuundi üksteisest eristada. Need on:
- Klassikaline käitumisteraapia
- Kognitiivne teraapia ja
- Kognitiivne käitumisteraapia
Kognitiivne käitumisteraapia
Kognitiivne käitumisteraapia esindab seost klassikalise käitumisteraapia ja kognitiivse teraapia vahel. Selles teraapiavormis mängivad suurt rolli nii taju kui ka mõtlemine ja sellest tulenevad käitumismustrid. See kasutab erinevaid meetodeid (tehnikaid) motoorse, kognitiivse ja füüsilise-emotsionaalse piirkonna eriliseks ühendamiseks:
- Operandi konditsioneerimise tehnika
- Probleemide lahendamise koolituse tehnika
- Enesejuhtimise koolituse tehnika
- Sotsiaalse pädevuse tehnika - koolitus ja
- Erinevad lõõgastusmeetodid, nagu jooga, autogeenne treening või progresseeruv lihaste lõdvestus vastavalt Jacobsoni (PMR)
Terapeutiliste süsteemivormide mõiste hõlmab kõiki põhilisi raviprotseduure, mille eesmärk on selgitada ja lahendada inimestevahelisi suhteid.
See tähendab, et süsteemsed teraapiavormid, mis on välja töötatud eelmise sajandi 50ndatel ja mida on sellest ajast alates pidevalt arendatud, käsitlevad ja püüavad lahendada probleeme perekondades, tööl, sõprade vahel jne. ADHD, kasutatakse eelkõige süsteemseid pereteraapiaid, kuna perekonda koormatakse erilisel viisil ja sellest koormavast olukorrast tulenevad konfliktid, mis võivad negatiivselt mõjutada ADHD lapse ravi. Süsteemne pereteraapia juhul ADHD seepärast püüab erilisel viisil muuta negatiivseid mõjusid, mis "takistavad" lapse teraapiat.
Teisisõnu, süsteemne pereteraapia ei arvesta sel juhul ainult tüüpilist ADHD sümptomid lapse haigusena, kuid omistab olulist rolli ka lapse olukorrale perekonnas ADHD sümptomaatilise arengu osas. Näitena võiks siinkohal tuua ebajärjekindla kasvatusstiili, mida ei saa pidada ADHD arengu eest esmajärjekorras vastutavaks, kuid mis võib olukorda tugevalt negatiivselt mõjutada. Sellise süsteemse pereteraapia väljakuulutatud eesmärk on korjata kõigi pereliikmete kindlalt väljakujunenud ja juurdunud käitumismustrid ning vajadusel neid ümber kujundada, et oleks võimalik parandada inimestevahelisi suhteid.
Selle saavutamiseks on oluline, et pereliikmed seaksid end teiste olukorda, et seada kahtluse alla teiste olukorrad, mõtteviisid ja käitumismallid. Seda tehakse tavaliselt tüüpilise perekondliku olukorra kujutamise abil, näiteks nukkude abil. Sellest olukorrast püütakse teha järeldusi nii peresiseste rollide kui ka tunnete, hoiakute ja mõtteviiside kohta.