Kolleegi rasvane tõstmine, kuu kolmas kiiruseületamise pilet: kust algab õiglus ja kus see lõpeb?
Mis on õiglus?
"See on ebaõiglane," kurdab Lisa. Käsi puusal, seitsmeaastane ehitab end ema ette. "Olen Joonasest aasta vanem ja pean alati magama minema korraga!" nuriseb ta. "Oleme selle juba läbi elanud," vastab Lisa ema nördinud. "Ehkki olete vanemad, vajate mõlemad ikkagi sama palju und." Sel teemal kohtleb ta mõlemat järglast ühtemoodi, mis Lisa arvates on räige ülekohus. Kellel on õigus? Ja mis on õiglus üldse?
Selle küsimusega on maandunud lugematud teadlased - teoloogidest ja sotsioloogidest poliitikuteni. Keegi pole selget vastust leidnud. Sest sellist asja pole olemas, isegi mitte üht tõelist õiglust. Sellegipoolest teab näiteks psühholoog Juliane Kärcher: "Õiglus on inimese sügav vajadus ja keskne väärtus, mis suunab paljude inimeste tegevust."
Ebaõiglus teeb inimesed haigeks
Soome teadlased on leidnud, et kui inimesed tunnevad, et neid on ebaõiglaselt koheldud, kannatavad nad isegi füüsiliselt: risk süda rünnak suureneb. "Kõik ühiskondlikud arutelud käivad põhiliselt õigluse üle," selgitab arst, advokaat ja Saksamaa südametunnistuspaavst dr Rainer Erlinger. See algab samasooliste abielude tunnustamisest ja laieneb lastetoetuste tasemele.
Arvamus
Isegi tavapärases igapäevaelus, eemal poliitilistest sündmustest, lähevad vaated sageli laialdaselt lahku sellest, mis on õiglane ja mis mitte. Näiteks, kas on õiglane, kui peres pesitsev laps saab oma sünnipäevaks rohkem kingitusi kui vanemad lapsed? Kas mees peaks ikka pärast tööd aitama maja ümber, kuigi ta on juba vähemalt kaheksa tundi tööd teinud? Kas on õiglane, kui hea kontsaga mänedžer võidab ka nüüd loosi?
Õiglusel on palju tahke ja seda tõlgendatakse sõltuvalt kultuurist ja ajastust väga erinevalt. See, mida siin ja praegu peetakse õiglaseks, võib homme või mujal olla ebaõiglane - kõik sõltub perspektiivist. Naine maksab mehe truudusetuse eest kätte, kärutades oma armastatud mootorratta vanaraua müüja juurde. Tema seisukohast õiglane karistus, tema oma kindlasti mitte.
Ja lapsed arvavad tavaliselt, et see tähendab lihtsalt matemaatika halva hinde eest taskuraha mitte saada. Kui õiglus on nii keeruline, kuidas saab inimene vältida ebaõiglust oma partneri, pere, sõprade või kolleegide suhtes?
Enamiku jaoks on see tagada, et asjad oleksid õiglaselt jaotatud. Kes peaks saama palju raha, aega või tähelepanu, et lõpuks kedagi ebasoodsasse olukorda ei satuks?
Psühholoogia pakub mõningaid juhiseid, eristades võrdõiguslikkuse, vajaduste ja panuse põhimõtet:
- Võrdõiguslikkuse põhimõtet juhib moto "kõigile ühesugused". Tunnis uurivad kõik õpilased samu testiküsimusi. Ja partnerluses saavad kõik teiselt sünnipäevakingituse või on mõlemad nõus ilma kingitusteta hakkama saama.
- Vajaduste põhimõte keskendub iga inimese erinevatele vajadustele. Nii toimib tavaliselt pereelu. Nii et laps saab rohkem tähelepanu kui teismeline. Ja kui kaks kümnest töötajast uue tarkvaraga läbi ei saa, võivad need kaks minna või peavad minema koolitusele - nende kolleegid mitte.
- Panuse põhimõte võtab arvesse iga inimese tulemuslikkust. Kui keegi on projekti kallal töötanud üksi, on ebaõiglane, kui ka kolleegid selle eest au võtavad. Ja kui igal laupäeval ämm kipub lapselastele, väärib ta suuremat kingitust kui ämm, kes seda harva tunneb.
