Lühiülevaade
- Kipituse põhjused: nt närvi pigistamine või kokkutõmbumine (nt ketta song, karpaalkanali sündroom), magneesiumipuudus, B12-vitamiini vaegus, huuleherpes, kontaktallergia, riniit, rahutute jalgade sündroom, veenilaiendid, Raynaud’ sündroom, migreen, fibromüalgia, insult jne.
- Kipitus – millal on vaja arsti poole pöörduda? Kui kipitus on uus ja ilmneb ilma nähtava põhjuseta, kordub sageli, süveneb või sellega kaasnevad muud sümptomid, nagu halvatus
Kipitus: mis selle taga on?
Tihti on kipituse põhjused kahjutud, näiteks “uinunud” jalad pärast pikaajalist kükitamist. Seejärel kaob tüütu sümptom mõne aja pärast iseenesest. Mõnikord on aga selle taga mõni haigus, mis võib vajada ravi.
Allpool leiate kõige levinumad kipituse põhjused, mis on eraldatud kahjustatud kehapiirkonna järgi:
Surus kätes, sõrmedes, kätes
- Käe kesknärvi ahenemine: see karpaalkanali sündroom tekib siis, kui käe keskmine närv (keskmise käe närv) on pigistatud karpaalkanalisse, randmepiirkonna kitsasse läbipääsu. See põhjustab sageli valu, kipitust ja/või tuimust sõrmeotstes (erand: väike sõrm) ning võib-olla ka peopesas ja käsivarres. Mõjutatud isikud ärkavad sageli öösel nii, et käsi magab.
- Küünarnuki nihestus: kui küünarnukk valutab tugevalt, paisub ja seda ei saa enam liigutada pärast väljasirutatud käele kukkumist, on tõenäoliselt tegemist küünarnuki nihestusega. Mõnel juhul põhjustab see ka tuimust või kipitust küünarvarres või käes.
- Magneesiumi puudus: Mineraalse magneesiumi alavaru võib põhjustada lihaskrampe, käte ja jalgade kipitust ning südame rütmihäireid.
- Liigne kaaliumisisaldus: liiga palju kaaliumisisaldust veres võib muu hulgas põhjustada selliseid tundeid nagu kipitus jalgades ja kätes, samuti lihasnõrkus ja hingamishäired.
Varvaste, jalgade kipitus
- "Uinumine" jalad/jalad: pärast pikaajalist kohmakalt lamamist või istumist (nt jalg ristis või jalg alla voldituna) võib "pigistatud" kehaosa tunduda närvidele ja närvidele avaldatava surve tõttu tuimus ja surisemine. laevad. Nagu "uinunud" käe puhul (vt ülal), on see tavaliselt kahjutu ja kaob mõne minuti või hiljemalt mõne tunni pärast iseenesest.
- Sääreluu närvi ahenemine (tarsaaltunneli sündroom): sel juhul pigistatakse sääreluu närv läbi tarsaalkanali (moodustub pahkluu luust, kannaluust ja sisemisest pahkluust). See võib juhtuda näiteks pärast pahkluu või labajala vigastust. Sümptomiteks on tuimus, kipitus ja/või valu jalalaba siseservas, eriti öösel ja pingutusel. Mõnikord kiirgub valu talla ja sääremarjani.
- Veenilaiendid (veenilaiendid): raskustunne, valu, sügelus ja/või kipitus jalas – täpsemalt sääreosas – võivad olla põhjustatud veenilaienditest.
- Plaadisong: kipitus- või tuimustunne päraku ümbruses või jalal võib olla põhjustatud ketta herniast. Lisaks põhjustab see sageli valu, lihaste nõrkust või halvatust käes või jalas koos seljavaluga.
- Pantoteenhappe vaegus: vitamiini pantoteenhape sisaldub peaaegu kõigis toiduainetes, mistõttu selle puudust esineb harva. Kuid kui see juhtub, ilmneb puudus muude sümptomite hulgas seedetrakti häirete, peavalude, tuimuse ning kipitavate ja torkivate valudena jalgades.
Kipitav näos
- Riniit: külmetushaiguste ja allergilise riniidi tekkega võib lisaks nohule, aevastamisele ja ninahingamise takistamisele esineda ka peas või ninas sügelust ja kipitust. Sama kehtib ka nn vasomotoorse riniidi kohta, mille põhjuseks võib olla külm, alkohol, kuumad joogid, stress või liigne ninatilkade kasutamine.
- Külmavill (herpes simplex): huulte piirkonnas esinev herpesinfektsioon avaldub vesiikulitaolise lööbena. Juba enne villide moodustumist on infektsioon tavaliselt märgatav kipitus- või põletustundena huultel.
- Paanikahoog: mõnel haigel avaldub paanikahoog muuhulgas kipitustundega suu ümber – sageli kaasneb sellega pigistustunne rinnus, kiire hingamine ja suur ärevus.
Muud kipituse põhjused
- Rindkere väljavoolu sündroom (TOS): mõiste hõlmab kõiki sümptomeid, mille puhul rõhk rindkere ülaosas kahjustab või mõjutab närve või veresooni. TOS-i võimalikud tunnused hõlmavad vahelduvat valu, kipitust ja tuimust õla välisküljel ning sageli ka käel ja käel. Teatud liigutused ja asendid, nagu pea pööramine või tegevused pea kohal, võivad sümptomeid vallandada.
- Fibromüalgia: see krooniline valuhäire väljendub sügavas lihasvaludes, millega sageli kaasneb jäikus, põletustunne, kipitus või tuimus. Viimased kaks sümptomit mõjutavad sageli selga, rindkere, kaela, käsi ja jalgu.
- Insult: hemipleegiline tuimus, kipitus kätes või jalgades, millega võib kaasneda halvatus, võib viidata insuldile.
Kipitus: Mida teha?
- Tupsutamine: kui huulte põletus- või kipitustunne annab märku herpesvillidest, peaksite kohe reageerima. Tõestatud kodused abinõud hõlmavad kuivatatud või värske punase veini korduvat tupsutamist ning tammekoorest, naistepuna-, salvei- või nõiapuuteed. Valmistage selliseid teesid herpese ennetamiseks kaks korda rohkem kui juua. Huulte kipituse vastu võib määrida ka taruvaiku, piparmündi eeterlikku õli või teepuuõli (lahjendatud).
Kodustel abinõudel on oma piirid. Kui sümptomid püsivad pikka aega, ei parane või isegi süvenevad vaatamata ravile, tuleb alati pöörduda arsti poole.
Schüßleri soolade ja homöopaatia kontseptsioonid ja nende spetsiifiline tõhusus on teaduses vastuolulised ega ole uuringutega selgelt tõestatud.
- Magneesium: kui kipituse taga on magneesiumipuudus, tuleks suurendada magneesiumirikaste toiduainete, nagu täisteratooted, piim ja piimatooted, maks, linnuliha, kala, erinevad köögiviljad ja kartul, tarbimist.
Kipitus: millal pöörduda arsti poole?
Enamasti on kipitus kahjutu, näiteks "uinunud" jäsemete korral või kerge külmetuse esilekutsujana. Järgmistel kipitusjuhtumitel tuleks aga põhjuse selgitamiseks pöörduda arsti poole:
- püsiv, sageli korduv või süvenev kipitustunne
- kipitus, millega kaasnevad muud sümptomid (nt tuimus, lihasnõrkus või halvatus)
Kipitus: mida arst teeb?
Erinevad uuringud võivad seejärel kahtlust kinnitada või ümber lükata. Nende hulka kuuluvad näiteks:
- Füüsiline läbivaatus: see on rutiinne, kui patsiendid pöörduvad arsti poole ebaselgete kipituste või muude sümptomitega.
- Vereanalüüsid: Vereanalüüs võib paljastada näiteks magneesiumi või B12-vitamiini puuduse, aga ka kaaliumi liigset kui kipituse vallandajat.
- Pildistamisprotseduurid: röntgenikiirgus, magnetresonantstomograafia (MRI) ja kompuutertomograafia (CT) võivad olla kasulikud näiteks siis, kui kahtlustatakse kipitust vallandavat ketta herniat, seljaaju kanali ahenemist (spinaalstenoos) või epilepsiat. Veenilaiendite põhjalikumaks uurimiseks kasutatakse spetsiaalset ultraheliprotseduuri, Doppleri sonograafiat.
- Närvi juhtivuse kiiruse mõõtmine: elektroneurograafias (ENG) mõõdab arst, kui kiiresti perifeersed närvid (nt kätes või jalgades) teavet edastavad. Tulemus võib viidata närvikahjustusele, mis põhjustab kipitust (nt polüneuropaatia või karpaalkanali sündroomi korral).
- Elektrilise lihasaktiivsuse mõõtmine: Elektromüograafia (EMG) mõõdab lihaskiudude elektrilist aktiivsust.
- Allergiatest: kui arst kahtlustab kipituse taga kontaktallergiat, võib kindlust tuua nn plaastri test (epikutaanne test).
Kui arst suutis välja selgitada, mis kipituse vallandab, soovitab ta võimalusel sobivat ravi.
