Vannitoas, voodis või bussis pole harva need kohad, kus väidetakse, et loomeinimesed saavad sealt ideid, mis nad hiljem maailmakuulsaks tegid. Nagu näitavad järgmised ja paljud muud näited, tulevad loomingulised ideed sageli just siis, kui kõnesolev inimene on kõigil esinemistel mõelnud millelegi muule või millelegi konkreetsele.
Suurte ideede genees
- Näiteks tormas Archimedes vannist Syracuse tänavatele ja karjus: “Eureka!” Ta oli lahendanud juba mitu päeva teda vaevanud probleemi: kuidas mõõta maht ebakorrapärase kujuga kehast, näiteks kuldkroonist.
- Tulekahju ääres uinuv Frederick von Kekule nägi unistust, mis andis talle idee, et benseen molekul, mida tundus nii raske seletada, võib olla rõngakujuline. Tulemuseks oli uue teadusharu, aromaatsete ühendite keemia, sünd.
- Kui Henri Poincare läks bussi geoloogilisele ekskursioonile, tekkis tal ootamatu sisetunne teatud funktsioonide elementaarsest matemaatilisest omadusest, mille ta oli veidi varem avastanud ja mis oli tal mitu päeva peas olnud.
Loovust kohtab kõikjal
Kas loovus on oskus, mis eristab ainult suuri luuletajaid ja mõtlejaid reklaami ja moe suurkujudest? Ei, loovust kohtab kõikjal. Võimalik, et mõned ümisevad spontaanselt oma ülemist häält hümni jaoks või improviseerivad elutoa klaveril džässi. Teised seevastu näitavad, kui loovad nad on, kui panevad silmade pilgutades pallile kostüümi kokku või parandavad katkist autot ilma suuremate eelteadmisteta.
Kindlasti on vaieldav, kas see idee või see inimene on loominguline. Kuid mida tähendab olla loominguline? Loovus on ühe loendamatu definitsiooni kohaselt võime toota rohkem, originaalsemaid, ökonoomsemaid ideid, vaatenurki, võimalikke lahendused ja arvamused keskmisest lühema aja jooksul kui teised. Sellised võimed unistavad, usutakse teadust, põhimõtteliselt iga inimese puhul. Seega on tegemist nende võimete äratamise, arendamise ja tugevdamisega.
Loovus vajab vaba ruumi
Loovuse halvim vaenlane on rutiin, olgu see siis mõtte monotoonsus või igapäevase jahvatamise liigsed nõudmised. Loovus vajab vaba ruumi ja peale üsna spontaansete ideede ka võimalust asjad rahus ja vaikuses läbi mõelda.
Professionaalsest vaatenurgast ei loobu loovisikud harva tundide või päevade kaupa, kuni on tulnud hea idee või loova mõtteni. Tavainimese jaoks on see peaaegu võimatu protseduur, sest kellel on aega ideed lasta kasvama ja küpsevad päevad läbi oma “kapis”? Ja ometi on inimesi, kellel on ootamatult idee, mis ei lase neil minna enne, kui nad on selle ellu viinud.
Loovus versus actionism
Heade ideede omamine on loovuse ainult üks külg, nende järjekindel rakendamine teine. Need, kes jäävad kinni headest ideedest ja nende teostamisest, ajavad loovuse segi “actionismiga”. Loovus on tegelikult võime probleeme analüüsida, jaotada need alamprobleemideks ja seeläbi lahenduse sammudeks ning seejärel neid “samm-sammult” lahendada.
