Keskkanal ehk canalis centralis on torukujuline struktuur, mis kulgeb läbi selgroog ja ulatub piklikajuni. Embrüonaalse arengu vead võivad põhjustada närvitoru defekte; üks näide on anentsefaalia. Lisaks võivad keskkanali ependüümist moodustuda kasvajad.
Mis on keskne kanal?
Keskkanal (canalis centralis) on anatoomiline struktuur, mis on osa selgroog ja ulatub piklikajusse. Seal on keskkanal väljaulatuva toruna selgelt nähtav. See kuulub tserebrospinaalvedeliku sisemisse ruumi, kuhu kuuluvad ka ajuvatsakesed. Keskkanal asub selgroog. Ta võlgneb oma nime hallika värvuse tõttu, mis eristab hallainet valgest. Viimane sisaldab peamiselt isoleeritud närvikiude, hall aine aga peamiselt närvirakk kehad. Need koetähised kehtivad nii seljaaju kui ka aju. Need kaks anatoomilist struktuuri moodustavad koos keskse närvisüsteem; selles kontekstis kuulub piklik medulla, mis sisaldab keskkanali ülemist osa, aju ja tähistab üleminekut seljaajult ajutüvele.
Anatoomia ja struktuur
Keskkanali sisemus on täidetud tserebrospinaalvedelikuna tuntud vedelikuga. Seda ainet leidub ka tserebrospinaalvedeliku sisemises ja välimises osas aju ja koosneb peamiselt vesi. Rakud ja valgud on CSF-is vähe ja kaugel. Valgud CSF-st leitud albumiin (inimese albumiin) ja beeta-jälgvalk. Enamik CSF-i rakke on valged veri rakud või leukotsüüdid, mis on osa inimesest immuunsüsteemi ja neid leidub ka veres. Gliaalrakud vastutavad tserebrospinaalvedeliku tootmise eest ja need rakud moodustavad puntrad, moodustades selle koroid põimik. Juures juhataja, on ühendus keskkanali ja aju vatsakeste vahel, mis on osa tserebrospinaalvedeliku sisemistest ruumidest. Mõnel isendil sulandub keskne kanal alumises otsas ventrikulaarseks, kuid sellel kanali paksenemisel pole funktsionaalset tähtsust ja see taandub tavaliselt embrüonaalse arengu ajal. Ventriculus terminalis esindab ainult evolutsioonilist jäänust (rudiment).
Funktsioon ja ülesanded
Gliiarakkudest koosnev ühekihiline ependüümkiht ulatub üle keskse kanali seinte. Bioloogia loeb neid neurogliaalrakkude alamtüübiks. Keskkanali välisküljel on substantia gelatinosa centralis, mis sisaldab arvukalt gliiarakke. Oma membraani välisküljel on ependüümrakkudel kaks funktsionaalselt olulist struktuuri: mikrovillid ja kinotsiiliad. Mikrovillid on rakust väljaulatuvad osad ja nende pikkus on keskmiselt 1–4 um ja laius 0.08 um. Nende eesmärk on suurendada ependüümrakkude pindala. Kinotsiiliad on ka rakust väljaulatuvad osad, kuid need on mõnevõrra suuremad ja võivad ulatuda 10 um ja laius 0.25 um. Kinotsiiliate abil saavad gliiarakud tserebrospinaalvedelikku liigutada ja seeläbi aktiivselt selle transportimisele kaasa aidata. Glükoproteiinid, mis on olulised pikaajalise funktsiooni jaoks mälu, leidub ka ependüümis. Keskkanal tuleneb närvitoru õõnsast sisemusest (valendikust), mis moodustub inimese embrüonaalse arengu käigus esimese nelja nädala jooksul. Seejärel sulguvad närvitoru kaks ava ülemisest ja alumisest otsast ning katkestused võivad viima närvitoru defektide tekkeni.
Haigused
Närvitoru defektid on patoloogilised seisundid, mis tekivad embrüonaalse arengu ajal, kui närvitoru ei sulgu korralikult. Närvitoru defekti raske vorm on anentsefaalia; isegi elusalt sündinud imikutel on ellujäämine tavaliselt vaid mõni tund, isegi kui osutatakse intensiivset meditsiinilist abi. Selle põhjuseks on aju puuduvad osad, mis ei arene anentsefaalias. Seetõttu on anentsefaalia näidustus rasedus, kuid lapse ema võib valida ka lapse tähtajalise kandmise. Sageli on ema psühholoogiline hooldus kohtuprotsessi emotsionaalseks töötlemiseks kasulik. Füüsiliselt ei kujuta sündimata lapse anentsefaalia rasedale ohtu. Lisaks võivad ependüümidest areneda ependümoomidena tuntud kasvajad. Neoplasmid tulenevad kontrollimatust rakkude kasvust koekihis ja paistavad sageli pikliku struktuurina, mis meenutab pliiatsi kuju. Ependümoomi ümbritseb kapsel. Ravivõimalused sõltuvad konkreetsest juhtumist; põhimõtteliselt kirurgilised protseduurid ja kiiritus ravi on kasvaja vastu võitlemise peamised võimalused. Põletik võimalik ka ependüüm. Selline ependümiit võib tekkida nakkushaiguse; võimalike põhjuste hulka kuuluvad süüfilison sugulisel teel levivate haiguste võimalike neuroloogiliste häiretega ja toksoplasmoos. Viimane on nakkushaiguse mis on tingitud parasiitide nakatumisest Toxoplasma gondii'ga. Haigus mõjutab peamiselt kasse, kuid võib neist levida ka inimestele. Tervel inimesel ei ilmne enamikul mõjutatud inimestel nähtavaid ega märgatavaid sümptomeid. Siiski, eriti kui immuunpuudulikkus esineb samal ajal, võib esineda muid põletikke, näiteks meninges või kopse.
