Ontogenees on üksiku olendi areng ja erineb fülogeneesist, mida tuntakse hõimude arenguna. Ontogeneesi mõiste ulatub tagasi Ernst Haeckeli juurde. Kaasaegses psühholoogias ja meditsiinis mängivad rolli nii ontogeneetilised kui ka fülogeneetilised kaalutlused.
Mis on ontogenees?
Arengubioloogia ja ka kaasaegne meditsiin arvestavad elusolendite arengut viljastatud munarakust täiskasvanud elusolendini enamasti termini ontogenees all. Mõiste ontogenees pärineb Ernst Haeckelt, kes kasutas seda esimest korda 19. sajandil. Vahepeal seostatakse ontogeneesi üksiku olendi arenguga ja seeläbi on see vastu fülogeneesile. Ontogenees käsitleb konkreetse üksuse struktuurimuutuste ajalugu. Arengupsühholoogias tähistab ontogenees indiviidi psühholoogilist arengut. Bioloogia mõistab selle kaudu analoogselt keha individuaalset arengut ja käsitleb selle termini all üksiku elusolendi arengut, mis algab viljastatud munaraku staadiumist ja lõpeb täiskasvanud elusolendiga. The embrüo areneb järk-järgult orgaanilised kiindumused, mis muutuvad täisorganiteks. Igas elundis on rakud organiseeritud kudedesse, mis eristuvad ja spetsialiseeruvad.
Funktsioon ja ülesanne
Populaarse arvamuse kohaselt ontogenees on tihedalt seotud fülogeneesiga ja muudab selle tunnused sageli nähtavaks. Ontogeenide põhjal saab seega teha järeldusi elusolendite fülogeenide kohta. Ernst Haeckeli jaoks oli see biogeneetiline põhiseadus. Ontogenese juurde kuulub individuaalse arengu algus. See algus on Metazoa jaoks lokaliseeritud viljastatud munarakul. Arengu ja seega ka Ontogenese lõpp on lõpuks ainult elusolendi surm. Mitmerakulised organismid erinevad selle poolest üherakulistest organismidest. Üherakuliste organismide emarakk sulandub paljunemise ajal tütarrakkudega. Seega, erinevalt mitmerakulistest organismidest, omavad üherakulised organismid surematust. Ilma surma kui lõpp-punkti on üksiku elusolendi ontogeneesil ikkagi lähtepunkt, kuid lõpp puudub. Üherakuliste organismide puhul kattub reproduktiivsest elusolendi ontogeneetiline kaalutlus seega vastloodud elusolendi ontogeneetilise kaalutlusega. Arengubioloogia ja ka kaasaegne meditsiin peavad Ontogenese mõistes enamasti elusolendi arengut viljastatud munarakkudest kuni täiskasvanud elusolendini. Üksikute olendite arenguga toimuvad etapid vastavalt laialt levinud eeldusele, mida saab viia vastavusse fülogeneetilise arengu arenguetappidega. Seega läbib fülogeneetiline arenguseeria ontogenees iga liigi isend. See teooria on tänapäeval vaieldav. Ontogeneetiline kaalutlus hõlmab tänapäeval peamiselt rakkude diferentseerumist embrüo, mis viib teatud elundite arenguni. Mitmerakuliste organismide bioloogilist ontogeneesi vaadeldakse nüüd selle etappide osas disain, blastogenees, embrüogenees, fetogenees, sünd, imiku staadium, väikelapse staadium, alaealiste staadium, puberteedi ja noorukiiga ning kliimakter, vananemine ja surm Psühholoogias on olukord teine. Freud töötas välja neli inimese individuaalse arengu faasi, millest sai osa infantiilset seksuaalsust käsitlevatest õpetustest. Pärast Freudi viitas Granville Stanley Hall oma psühhogeneetilise põhiseadusega biogeneetilisele põhiseadusele, viidates etnoloogiale, täpselt nagu Haeckel tugines hõimude ajaloole. Carl Gustav Jung kasutas terminit ontogenees seoses individuaalse ja kollektiivse psüühikaga. Viimane oli iga üksiku hinge pärilik ja isikupärane osa ning seega fülogeneesi produkt, mille kõik läbivad justkui ontogeneesi ajal. Hingefunktsioonide ülemised osad tuleb sellest eristada ja need moodustavad hinge individuaalse osa, mida on võimalik tajuda isikliku teadvuseta teadvustades. Psühholoogias võib ontogenees aga vastata ka vaimse võimekuse ja psüühiliste struktuuride kujunemisele või muutumisele individuaalse eluloo käigus.
Haigused ja häired
Psühholoogia tunnistab ontogeneetilist redutseerumist inimese jälgimise mõttes seisund tagasi oma eluajaloo sündmuste juurde kui psühhoterapeutiline meetod. Näiteks reageerivad inimesed traumaatilistele sündmustele erineval viisil. Traumaatiline sündmus võib põhjustada patoloogilisi muutusi vaimses seisundis ja seega vaimuhaigus ühes inimeses ontogeneesi põhjal, samas kui teine inimene ei reageeri samale sündmusele psüühika samade muutustega. Seega avalduvad lõppkokkuvõttes kõik vaimuhaigused ontogeneetilisel tasandil ja neil ei saa vaevalt olla fülogeneetilist päritolu. Teiselt poolt võib fülogenees inimlikult laialt levinud arengutendentside mõttes soodustada psüühika teatud haigusi. Haeckeli algse teooria kohaselt saab fülogeneesi kohta järeldusi teha ontogeneesi põhjal. Seega võiks ontogeneetiliste haiguste arenguga seoses teha järeldusi liigi fülogeneetiliselt määratud kalduvustest teatud haigustele. Nii nagu see järeldus võib kehtida füsioloogiliste haiguste puhul, võib see kehtida ka vaimuhaiguste puhul. Kaasaegne patoloogia on seotud nii konkreetsete haiguste fülogeneetiliste kui ka ontogeneetiliste kaalutlustega. Kui teatud haigusel on fülogeneetiline alus, avaldub see haigus automaatselt ontogeneetiliselt sagedamini kui ilma fülogeneetilise aluseta haigus.
