Sigmund Freudi sõnul kirjeldab anaalfaas psühhoanalüüsis varase staadiumi lapse areng. Anaalfaas järgneb suukaudsele faasile ja algab teise eluaastaga. Anaalfaasis on lapse tähelepanu keskmes nii keha eritusfunktsioonid kui ka see, kuidas nendega toime tulla.
Mis on pärakufaas?
Sigmund Freudi jaoks on anaalfaasi sisenemine samaväärne lapse rõõmu avastamisega roojamise protsessis. Faasi alguses saadakse naudingut väljaheidete väljaajamisest; faasi edenedes kogeb laps ka rõõmu eritumistoodete säilitamisest. Selle tulemuseks on vabanemise ja kinnipidamise vaheline seisund, mida võib iseloomustada pingega.
Funktsioon ja ülesanne
Anaalfaasis esitavad eestkostjad ja keskkond lapsele esmakordselt nõudmisi puhtuse ja vaoshoituse järele. Laps kogeb, et teatud lapse toodetud ja oluliseks peetavad asjad (antud juhul fekaalid) võib keskkond tagasi lükata või isegi sanktsioneerida. Sõltuvalt roojamise ajastusest liigitatakse lapse hooldajate poolt see heaks või halvaks, sõltuvalt sellest, kas vajadused on hooldajate või lapse spetsifikatsioonide järgi rahuldatud. Seepärast peetakse pärakuetappi ka konfliktide tekkeks võimu ja kontrolli üle ning see tähistab “enda tahte” algust. Laps saab pärakufaasis teada, et ta saab nii oma tahet kehtestada kui ka alluda teise tahtele. Ka päraku staadiumis saab laps kõigepealt teada andmise ja hoidmise küsimustest. Varajased kogemused eritumistoodete äraandmisel, näiteks vanemate kiituse kaudu, kui edukalt potile minnakse, on lapse iseloomusse sügavalt kinnitatud ja võivad põhjustada rõõmu asjade hilisemast kinkimisest. Negatiivses mõttes tagavad ekskretoorainete väljaandmisel korduvad pahameeltunned selle, et laps võib hilisemas elus muutuda silmatorkavaks, olles liiga kooner. Anaalfaasis võrdsustab laps eritumisprotsessi vastavate elundite ja toodetega (väljaheide ja uriin); alajaotust veel ei toimu. Kui eritusproduktid on lapse hooldajatega negatiivselt seotud, võib see avalduda lapse häbi- ja vastikustundes tema enda keha suhtes. Pärakufaasis ja sellega seotud puhtusealases hariduses puutub laps pidevalt kokku väliskeskkonnaga. Selle tulemusena areneb ego vahendajana id, superego ja välise reaalsuse vahel. Selle juhtumi kaudu on laps pärast kolmandat eluaastat pärakufaasi lõppedes laienenud mälu ja keelelised võimed, pidev isiksus ja võime tegutseda vastavalt tegelikkuse põhimõttele. Peale selle on lapsel pärast anaalset staadiumi võimalik valida, kas ta lubab alluda id-i nõudmistele või surub need alla.
Haigused ja vaevused
Kui lapse anaalse faasi ajal hinnatakse hooldajate defekatsiooni liiga rangelt või isegi negatiivselt või kui kõhukinnisus ähvardustega võideldakse, võib selline hooldajate käitumine kiiresti avalduda lapse arenguhäiretes. Niisutamine või roojamine, liialdatud ütlus ei või kogelemine võib nimetada pärakufaasi ebaõige käitlemise tagajärgedeks. Ei-ütleja, igavese jah-ütleja täpne vastand võib pärineda ka päraku faasi häirest. Lastel, kes ei ole pärakufaasis kogenud piisavat rahulolu (näiteks vanemate liiga range puhtuskasvatuse tõttu), võib vanuse kasvades täheldada pärakufaasi fikseerimist. Fikseerimine tekib pettumusest, see tähendab ebaõnnestumist, hellitamist või ebapiisavat rahulolu. Selle tulemuseks on takerdumine faasi, mida kogetakse sügavalt pettumusena, mis omakorda võib viima hälbivale isiksuse arengule. Inimesed, keda anaalfaasi fikseerimine mõjutab, peavad veel kaua pärast faasist lahkumist võitlema tollase rahuldamata vajadustega. Muu hulgas võib see olla alateadlik soov fekaalidega mängida. Kuna aga inimesed või keskkond ei võimalda vajaduste rahuldamist ega sanktsioneeri neid, esinevad kalduvuste allasurumiseks mõnes kohas psüühika kaitsemehhanismid. Selle tulemusena muudetakse inimese soov määrduda täpselt vastupidiseks ja see avaldub liialdatud puhtusena. Puhtuse sunnisümptomid teenivad seeläbi inimese psüühikat kui vaimset tasakaal hirmu tekitavate kalduvuste ja nende vastu tõusva sisemise kaitse vahel. Anaalse faasi range puhtuskasvatuse hilisemad hilisemad tagajärjed ilmnevad maniakaalsetes isiksusetüüpides, mis on silmatorkavad liigse kontrolli, äärmise vajaduse järgi puhtuse ja koonerdamise järele. Seda tüüpi nimetab Sigmund Freud ka “anaalseks tegelaseks”. Häirete vältimiseks aastal varajase lapseea areng, peaksid lapsevanemad ja koolitajad hoolikalt jälgima, et nad ei avaldaks lapsele negatiivset hinnangut eritusprotsesside ja eritusproduktide kohta. Anaalstaadiumis on tohutult oluline, et lapsele seataks piirid ja et lapse impulsse järgitaks toetaval viisil.
