Perimeetria hõlmab mitut oftalmoloogilist protseduuri, mille abil määratakse nii nägemisvälja piirid kui ka visuaalsüsteemi tundlikkus ja mis mängivad rolli eriti sobivus kutserühmade, näiteks pilootide katsetamine. Igas perimeetriaprotseduuris katab uuritav isik ühe silma ja fikseerib avatud silmaga kindla koha ruumis. Uuringu käigus ilmuvad ruumi erinevates punktides mitmesugused valgusstiimulid, mida uuritav saab kas registreerida või tajuda. Perimeetrilisi meetodeid võib jagada kineetilisteks ja staatilisteks meetoditeks; kineetiliste meetodite korral liiguvad valgusstiimulid patsiendi perifeersest nägemisväljast visuaalse välja keskpunkti suunas, staatilistes meetodites aga kõik staatiliselt ühes kohas ja muutuvad ainult intensiivsuses.
Mis on perimeetria?
Perimeetria on silmaarstvisuaalse välja süstemaatiline mõõtmine. Igas perimeetrias katab uuritav isik ühe silma ja fikseerib avatud silmaga kindla koha ruumis. Perimeetria järgi silmaarst mõistab süstemaatilist nägemisvälja mõõtmist, mille käigus perimeetri ja valguse stiimulitega määratakse nii visuaalse välja välimine ja sisemine piir kui ka visuaalse süsteemi tundlikkus. Perimeetria alla kuuluvad erinevad üksikud meetodid. Üks põhiline erinevus on kineetilise ja staatilise uurimise meetodite vahel. Pealegi sõrm perimeetria, kontuurperimeetria ja läve perimeetria on kõige tuntumad meetodid. Esimene meetod on kiireim ja lihtsaim perimeetriatüüp. Kui perimeetrilisi protseduure ei olnud alguses automatiseeritud, kontrollivad neid tänapäeval üha enam masinad. Seda eesmärki silmas pidades hakkas Hans Goldmann kineetilist perimeetrit välja töötama juba 1945. aastal. Umbes 30 aastat hiljem töötas Franz Fankhauser välja süsteemi, millest hiljem sai esimene arvuti abil juhitav ja staatiline perimeeter.
Funktsioon, mõju ja eesmärgid
Perimeetria mängib rolli peamiselt sobivus testid. Sellega seoses on rakendusvaldkond eriti lend sobivus pilootide katsetamine. Perimeetrilisi meetodeid kasutatakse ka visuaalsete defektide diagnoosimiseks, kuna nende abil saab eristada, kas visuaalne defekt on seotud aju või silmanärv. Sel põhjusel on perimeetrilised meetodid muutunud standardseks selliste silmahaiguste diagnoosimisel nagu glaukoom. Menetluse üksikud etapid sõltuvad sellest, millist meetodit kasutatakse. Lõppkokkuvõttes antakse aga iga perimeetrilise meetodi käigus üksteise järel optilisi stiimuleid, mis kumbki ilmuvad erinevates ruumipunktides. Alati uuritakse ühte silma. Teine silm jääb kaetuks ja võtab oma järjekorra alles siis, kui esimese silma uurimine on lõpule viidud. Uuringu käigus dokumenteerib arst patsiendi taju stiimulist ja registreerib taju individuaalsed andmed, sõltuvalt ilmnenud stiimuli asukohast ja intensiivsusest. Silm peab perimeetrilise uuringu ajal jääma staatiliseks, st patsiendil palutakse fikseerida üks ruumipunkt, millest ta kogu protseduuri vältel silmi maha ei võta. Salvestiste põhjal loob arst süstemaatilise visuaalse välja pildi, mida ta lõpuks võrdleb tavalise nägemisväljaga. Erinevused ülalnimetatud individuaalsete protseduuride vahel seisnevad peamiselt sellega seotud pingutustes. Parellellitestis nimetatakse ka sõrm perimeetria, näiteks arst ja patsient istuvad üksteise vastas ja vaatavad üksteist. Arst sisestab objekti perifeersest nägemisväljast kesksesse nägemisvälja ja võrdleb tema enda taju patsiendi tajuga. Staatilises perimeetrias istub seevastu uuritav isik ekraani ees ja fikseerib avatud silmaga ekraani keskele valguspunkti. Eksami käigus kuvatakse ekraanil valguspunkte erinevates kohtades, mida eksaminand märgib nupule vajutades tajutavatena. Kui patsient ei ole ärritust tajunud, suurendab süsteem stiimuli intensiivsust. Kui see nii ei ole viima kas soovitud tulemuse saavutamiseks muudab perimeeter sisestatud stiimuli asukohta. See protseduur võtab iga silma jaoks umbes kümme kuni 20 minutit. Lõpuks hindab arst sel viisil salvestatud andmeid ja võrdleb tulemust standardse leiuga. Erinevalt sellest staatilisest meetodist liiguvad kineetilise perimeetria valguspunktid perifeeriast patsiendi keskmisse vaatevälja. Süsteem seeläbi meetmed ajahetk, millest alates patsient neid näeb. Mõlemad sõrm ja kontuurperimeetria kuuluvad kineetiliste meetodite hulka. Seevastu künnise perimeetria, mida saab teostada ainult kõrgtehnoloogilise elektroonilise seadmega, kuulub staatiliste meetodite hulka.
Riskid, kõrvaltoimed ja ohud
Perimeetria tulemused sõltuvad suuresti uuritava koostööst. Seega ei ole perimeetrilised protseduurid absoluutselt objektiivsed protseduurid ja annavad mõnikord kaheldavaid tulemusi patsientidel, kes ei soovi koostööd teha. Näiteks võib lapse perimeetria olla ebausaldusväärsem kui sama protseduur täiskasvanud eksaminandi puhul. Patsiendi jaoks ei ole perimeetrilised protseduurid seotud mingite riskide ega kõrvaltoimetega, kuna kõik meetodid on mitteinvasiivsed. Kuid kuna perimeetrilised uuringud nõuavad absoluutset kontsentratsioon, tajuvad mõned patsiendid uuringut äärmiselt raskena ja mõnikord palju kauem, kui see tegelikult võtab. Hoolimata sellest subjektiivsest tundest nõuab aga sõrmede ümbermõõt eriti vähe pingutusi ning seda peetakse eriti lihtsaks ja ajasäästlikuks uurimismeetodiks. Üldiselt kasutavad arstid nüüd aga kineetilist perimeetriat oluliselt harvemini kui staatilisi protseduure.
