Protseduur radiojoodravi
Eelnev ettevalmistus pole sageli vajalik radiojoodravi. Teatud näidustuste korral aga 4-nädalane kilpnäärme tarbimine hormoonpreparaadid nõutakse tavaliselt ette. See nn supressioonravi teeskleb kehas liigset hormoonide tootmist ja vähendab seega kilpnäärme kontrollhormooni (TSH).
See omakorda viib jood kilpnäärme koe omastatavus väheneb. Patoloogiliselt suurenenud hormoonitootmisega kilpnäärmerakud ei ole enam TSH. Koos radiojoodravi, siis neelavad radioaktiivset ainet ainult autonoomsed kilpnäärmed oma pidurdamatu funktsiooniga jood.
Tervislikke rakke säästetakse suures annuses sobiva kiirgusega. Saksamaal radiojoodravi tohib läbi viia ainult statsionaarsetes tingimustes. See tähendab, et üks võetakse mõneks päevaks haiglasse spetsiaalsesse tuumameditsiini osakonda.
Need palatid on varustatud spetsiaalsete kiirguskaitseseadmetega, nagu reoveevarustus või pliiga tugevdatud uksed. Muidu on need tavalised patsiendiruumid ja mitte punkrid ega pliikambrid, nagu mõnikord väidetakse. Tegelik ravi algab siis, kui patsiendile manustatakse radioaktiivset ainet jood toimeainena, tavaliselt tableti kujul, mis tuleb alla neelata.
Pärast seda saab patsient oma tuppa minna. Keha neelab radioaktiivse joodi läbi soolte ja liigub seejärel veri. Vereringe kaudu jaotub see kõigepealt kogu kehas. Radioaktiivset joodi hoiab peaaegu eranditult kilpnääre.
Liigne jood eritub neerude kaudu uriiniga ja lahkub seega inimese organismist. Et kiiritusega kaasinimesi, eriti rasedaid ja lapsi ohustada, ei tohi patsiendid palatist lahkuda ega külalisi vastu võtta enne, kui kiirgus on vaibunud. Seda mõõdetakse iga päev ja see langeb sageli 2 päeva pärast, kuid harva maksimaalselt 12 päeva pärast, kuni patsient saab välja lasta. Pärast teraapiat a veri kontroll kilpnääre väärtused tuleb läbi viia korrapäraste ajavahemike järel. Umbes 6 kuu pärast a stsintigraafia, st kilpnäärme ainevahetuse mõõtmine, et hinnata, kas radiojoodravi oli edukas.
Kõik selle sarja artiklid:
