Stsintigraafia on pildistamisprotseduur, millel on tuumameditsiiniagnostikas määrav roll. Kujutise, nn stsintigrammi loomiseks manustatakse patsiendile radioaktiivselt märgistatud aineid. Need ained kiirgavad kiirgust ja neid saab seejärel gammakaameraga tuvastada vastavas elundis või koes.
Radioaktiivse aine abil saab kudesid või elundeid konkreetselt uurida. Selleks süstitakse patsiendile radioaktiivset materjali. Patsienti võib süstida otse või manustada suu kaudu tablettidena.
Sõltuvalt uuritavast koest või elundist sobivad erinevad materjalid. Näiteks on aineid, mis akumuleeruvad luukoes eriti hästi. Seda ainet, mis on omane ühele koele, nimetatakse märgistusaineks.
Näiteks on olemas radioaktiivne aine jood osakese uurimiseks kilpnääre või 99mTc-iminodietäädikhape maksa ja sapiteede funktsiooni (st funktsionaalse efektiivsuse või maks kaasa arvatud sapipõis). Luu puhul on see tavaliselt tehneetsiumi isotoop 99mTc. See isotoop ladestub luusse ja jääb sinna.
Luust eraldab osake nüüd gammakiiri. Neid gammakiiri saab tuvastada kaameraga. Arvutis kuvatakse värviline visualiseeritud pilt.
Mida sagedamini eraldab osake nn valgusvälke ehk gammakiiri, seda mustem on pildil olev ala. Värvipildil tähistab sinine värv koe radioaktiivsete osakeste vähest aktiivsust, punane aga seda, et radioaktiivsed osakesed on väga aktiivsed. Seega saab radioaktiivselt märgistatud osakesi kasutada selleks, et teada saada, kui aktiivne kude parasjagu on.
Kui alad kilpnääre stsintigrammil sinisena põlema, võite olla kindel, et see kilpnäärme osa pole mingil põhjusel enam korralikult aktiivne. Samal ajal näitab punane värv põletiku fookust. Kui elundis esineb põletik, on ainevahetus palju intensiivsem. See viib suurenenud veri ringlus ja aktiivsus on suurenenud. Seda on stsintigrammil väga selgelt näha ja seega saab täpse diagnoosi panna.
