Psühhosomaatiline kõhulahtisus
Seedetrakt (seedetrakt) on eriti tundlik patsiendi psühholoogiliste probleemide suhtes. Kui patsient kannatab tugeva stressi all, on osa nn autonoomsest närvisüsteem on eriti tugevalt aktiveeritud. See osa autonoomsest närvisüsteem nimetatakse sümpaatiline närvisüsteem.
See tagab seedetrakti aktiivsuse ja seedib toitu kiiremini. Pingelistes olukordades võib see põhjustada patsientide kiiremat kannatamist kõhulahtisus. Kuna sellel kõhulahtisusel ei ole mingeid orgaanilisi põhjuseid, näiteks mädanenud toidu söömist, nimetatakse seda psühhosomaatiliseks kõhulahtisuseks.
Kui patsient kannatab psühhosomaatilise kõhulahtisuse all eriti sageli, võib see nii olla ärritatud soole sündroom on süüdi. Üldiselt siiski psühhosomaatiline kõhulahtisus võib tekkida mitte ainult stressisituatsioonides. Depressioon, ärevushäired või traumajärgsed stressihäired võivad samuti põhjustada seedehäireid.
Oluline on eristada täpselt orgaaniliselt põhjustatud kõhulahtisust ja psühhosomaatilist kõhulahtisust. Kui veri lisatakse hoiuseid või lima kõhulahtisus või kui patsient tunneb, et ta ei saa enam üldse toitu, peaks ta kiiresti haiglasse minema ja psühhosomaatiliselt põhjustatud sümptomeid mitte maha jätma. Üldiselt on väga oluline meeles pidada ka kõhulahtisuse täpset määratlust.
Kõhulahtisus on määratletud sellega, et patsient peab tualetis käima rohkem kui 3 korda päevas ja väljaheide on väga vedel. Psühhosomaatilise kõhulahtisusega kaasneb seevastu sageli roojamise sagenemine, kuid tavaliselt ainult 2-3 korda päevas ja ainult lühikese aja jooksul. Niikaua kui patsient pöörab tähelepanu tasakaalustatud dieet ja piisav vedeliku tarbimine ja soolestiku liikumine ei muutu veriseks ega püsi, patsiendil pole tavaliselt midagi karta. Sellest hoolimata on põhiprobleem st depressioon või ärevushäire, tuleks ravida, muidu ei saa kõhulahtisus enam paremaks minna ja see ilmneb alati suurenenud stressi korral.
Kõik selle sarja artiklid:
